Santa Monica & Las Vegas
II.
12. september.
Need hommikused ärkamised on mulle alati vastumeelsed olnud — näiteks kell 4. Midagi teha aga ei ole, sest Air Baltic, mis minu lennuplaaniga sobitus, lendas Tallinna Lennujaamast välja kell 7.00. Hilisemale lennule ei julgenud minna, sest Stockholmist pidi lend väljuma kell 11.45.
Olin foorumitest lugenud AirBalticu kohta suhteliselt ühemõttelisi kommentaare, eriti labased olid mõned nimeväänamised lennufirma teise nimepoolega, aga minu lend väljus igatahes isegi paar minutit enne seitset, check-in oli mugav ning lennuk täiesti adekvaatne Bombardier Q400. Puhas, nahkistmetega, omal moel isegi armas, turbopropellermootoritega väikelennuk.
Väikelennuki kohta vaikne, vibratsioonita. Ühtegi paha sõna ei leia ka teeninduse, lennu ega maandumise kohta. Võib olla mul lihtsalt vedas, aga igatepidi korralik lend. Viiekümne euro eest hea võimalus jõuda vähem kui tunni ajaga Tallinnast Arlanda lennuväljale.
Transport oli küll Arlanda lennuväljalt terminaalini bussiga, aga kuna mul aega oli, siis see kümme lisaminutit minu plaane ega tuju ei rikkunud.
Nagu ikka minu puhul ja Norwegianiga juhtub, lükkus Norwegiani lend edasi. Õnneks ainult poolteist tundi ja üldiselt ongi see odavlennufirma odavasse piletihinda vist sisse arvestatud. Häiriv ikkagi. Passid lennujaamas, midagi teha pole. See on selline nullpunkt, kus ei lähe edasi ega tagasi. Ei aeg, tegevus ega tuju.
Lennuk oli küll juba õues, valmis reisijaid peale võtma.
Umbes kell 13 istusin ma juba lennukis, oma eelbroneeritud kohal. Sirutasin jalad välja ja mõtlesin eelseisvale 11-tunnisele lennule. Olen juba varemgi 11-tunniseid lende üleelanud ja tean, et see pole just suurim rõõm. Mina lennukis magada ei suuda, alkoholi ja unerohtu ei tarvita ning seetõttu pean kõik need tunnid enda ees olevat istet vaatama. Filme siis — “Avatari” näiteks.
Lend ise oli väga sujuv, mingit suuremat turbulentsi ega muid ebameeldivusi ei kogenud. Pakuti ka süüa-juua, kohvi ja teed, nagu lennukis ikka.
Veerand tundi enne maandumist hakkas Los Angeles paistma – linn keset tühjust. Mäed ja liiv ümberringi. Maandumine oli sujuv ja lõpuks ometi olin ma kohal. Lennukikapten vabandas kokku vähemalt kolm korda ka lennu hilinemise eest. Viisakas.
Los Angeles. Terminal.
Kui on soov teada saada, mis tunne olla lammas lambakarjas, siis Los Angelese lennujaama terminal seda tunnet pakub.
Sind suunatakse järjekorda, kus on umbes tuhat inimest. Ma pole elus, mitte kunagi, mitte midagi sellist näinud. Mitte üheski riigis.
Tohutu, tohutu järjekord inimestest. Mitte ühtegi joogiautomaati, veepudeleid, vett üldisemalt. Mina vähemalt ei silmanud. WC-d ei märganud (tark otsus lennukis “viimase minuti” võimalust kasutada). Ma küll ei ütle, et neid seal üldse pruugi olla.
Ülisuur saal tuhande inimesega, kes kõik järjekorda aetakse ja kes lintide vahel looklevad. Aeglaselt, teosammul. Vahepeal jõuad iseteenindusautomaadini, kus juhiste järgi skanneerid oma passi, ESTA, sõrmed ja silmad. Siis liitud jälle järjekorraga, kus seisab ikka umbes tuhat inimest.
Lapsed nutavad, osa on minestuse äärel – eriti vanemad inimesed. Tekib väga hale tunne. Mina ise saan hakkama.
Järjekorras seismisele kulus kaks tundi. Vett ei ole, õhku ei ole, kuhugi järjekorrast minna vahepeal ei ole.
Lõpuks ometi seisan ma piirivalveametniku ees. Muhe ja tore mees, väga sümpaatne. Esitas sõbralikke ja normaalseid küsimusi ja ma vastan enam-vähem sama sõbralikke ja normaalseid vastuseid. Uuesti pass, silmad ja sõrmed.
Lööb mulle viisa passi – 3 kuud. Lisaks annab mingi sedeli – see tuleb väljudes ette näidata kellelegi. Kellele, ei tea.
Liigun siis edasi, jälle mingi megajärjekord. Lõpuks viipab üks politseinik(?) käega, et tule siia. Astun ligi ja esitan sedeli.
Ja kus siis hakkab küsimusi sadama, nagu varrukast.
Miks tuled? Kuhu lähed? Miks seljakotiga? Miks kohvrit ei ole? Palju sularaha on? Reisikindlustus? Kus töötad? Kellena töötad? Kaua töötad? Kus ööbid? Lennukipiletid? Autobroneering? Hotellid?
Hakkad kõiki oma pabereid lappama – kindlustusi, ööbimisi, hotelle, autorenti, lennukipileteid… Näitad sularaha.
Uurib laevapileteid ja küsib – miks sa sõidad Stockholmist laevaga tagasi Eestisse, mitte ei lenda lennukiga? Ma olen hetkeks keeletu, ei oska sellistele küsimustele isegi vastata. Ütlen siis, et “see on romantiline!”.
Kui ma hämmeldusest juba suht viimase piiri peal olin, tuli küsimus: “kust ma tean, et USA-s on Route 66, kui ma seal kunagi sõitnud ei ole?”. Olin sõnatu.
Kas ametnikul said küsimused otsa või luges ta minu imestunud näost midagi välja, igal juhul rehmas käega – mine!
Phew.
Aga… kui see üks ja ainus ebameeldiv kogemus selle ühe ametnikuga kõrvale jätta, muutus lennujaamast väljudes pilt kardinaalselt.
Justkui selle ebameeldiva kogemuse kompenseerimiseks, sõitis otse mu nina alla Hertzi buss. Sõna otseses mõttes sekundi pealt ja peatus otse minu ees. Lasi inimestel väljuda ja mina astusin bussi. Paar peatust ja olimegi Hertzi kontori ees. Ukse alt ukse alla, kümme sammu astuda. Wow!
Auto & Internet
Hertzi kontoris läks samuti suhteliselt libedalt, välja arvatud üllatus, et nagu muuseas broneeriti ka deposiit summas $400, kuigi lepingus ei olnud sellest sõnagi. Pluss muidugi rent – kokku $680. Pisteti platsi number pihku ja kogu lugu. Kiire ja konkreetne, kaks-kolm minutit. Väga hea teenindus!
Platsil jalutades leidsin platsinumbri järgi üles ka oma auto – Jeep Cherokee. Valget värvi, puhas, hoolitsetud 2019. aasta mudel. Võtmed ootasid ees.
Päris kindel pole, aga tundus, et kõikide lisadega, mis sellel autol olla saab. Loomulikult automaatkäigukastiga, nahksisu, start-stopp nupp, võtmeta sisenemine, püsikiirushoidja, kliima ja muud vidinad. 2,4L ja 9-käiguline bensiinimootor*, käike sai ka manuaalselt vahetada – väga tõhus kombinatsioon eurooplasele. Nunnu auto, sellega saab ka vähe kruusasematel teedel sõita.
*Reisi lõpuks oli kütusekulu tulemus 36 mpg (7,8l/100km). Kokku sai selle autoga sõidetud 2803 miili. Lõpus lahutas Hertz sealjuures hinnaalandusena mingil põhjusel arvest veel 15%.
Telefon tuuleklaasile, GPS koordinaadid sisse ja nagu planeeritud oli, saab reis “ametlikult” alguse Santa Monicast. Vaikse ookeani ehk läänekaldalt.
Mobiilne internet oli ostetud Teliast – nädalane USA pakett hinnaga 25 eurot. Google Mapsi ja interneti jaoks piisav. Kaks nädalat seega 50 eurot ja mahtu jäi veel lõpuks ülegi. Ei mingit sebimist kohalike kaartide või pakettidega. Ei tasu minu arvates vaeva.
Telia pakub minu arvates väga head ja normaalse hinnaga paketti ja see on mugav – teed selle juba kodus, tugitoolis istudes, ette ära ja kohapeal enam sellepärast ei muretse.
Ühtlasi lugesin ma kuidagi välja, et paketis on ka kõned. No pisut segane üles- ja lauseehitus Telia kodulehel. Karistuseks oma naiivsuse ja tähelepanematuse eest sain hiljem Telialt 40 minuti kõnede eest USA-st Eestisse 160-eurose arve ja seda hoopis T-Mobile võrgus rääkimise eest. T-Mobile on küll neli korda kallim kui AT&T, aga millegipärast olin ma kogu aeg “automaatselt” ainult T-Mobile võrgus.
Internet seal ju sageli ei levi, aga kõne levib ja mõned kõned oli vaja teha. Ja miks ei peakski mobiilikõned levima, kui iga minuti eest kasseeritakse 4.24€.
Edaspidi olen lihtsalt tähelepanelikum.
Läänerannik, California
Santa Monica kaile sai sõidetud pool tundi ja kohal ma olingi. Parkimine $15. Ütlesin küll, et ainult 10 minutit, teen paar pilti, aga hind oli konstantne olenemata parkimisajast. It’s just business.
Santa Monica rannaäär on paljudest filmidest tuttava promenaadiga, liiklus on muidugi tihe, aga atmosfäär on kuidagi mõnus. Los Angelese äärelinn, natukene vabam, lahedam ja kuidagi… mõnus!
Soe, päikesepaisteline. Palmid. Ookean.
Käisingi siis Santa Monica kail, mis on muidugi lihtsalt “turistikas” ning leotasin ka oma jalgu Vaikse ookeani vees.
Nägin ära ka päikeseloojangu, mis ühtlasi tekitas minus väikest meeleheidet, sest ma peaksin täna ööbima Las Vegases, mis asub 280 miili (450 km) kaugusel… Ehk pole siiski väga hull?
Aga oli ikka küll. Liiklusummikud.
Los Angeleses võib ummikuid mõõta kümnetes kilomeetrites. Kuhugi minna ka ei ole, sest kõrvalteed on samamoodi umbes. Neli-viis sõidurida, kõik autosid täis. Puupüsti täis.
Sõidadki siis seal et 5 miili tunnis, stop-start, stop-start ja nii kakskümmend kilomeetrit. Viie miili läbimiseks kulus tund. Kümne miili jaoks poolteist tundi. Masendav.
Samas, kui ma olen reisil, tekib mingi automaatne ümberlülitus. See on nii äge – olla kuskil maailma lõpus, istuda mugavas autos, rüübata kohvi, kuulata muusikat ja kohalikke uudiseid ning isegi liiklusummikus venimine tundub puhkusena.
Soe, ~28 kraadi, palmid, päike just loojunud, taevas veel erksinine ja pilvitu. Idüll.
Lõpuks, ummikutest pääsenud – milleks kulus kaks tundi ja 15 miili – oli mul jäänud sõita veel 260 miili. Kell oli kaheksa õhtul.
Mis vahepeale jäi, ma väga ei mäletagi, sest kogu sõit toimus kottpimedas, autotulede valguses. Ilmselt mõni bensiinijaama peatus.
Bensiin
Bensiin
See on USA-s odav. Minu jaoks, kes ma Eestis väga palju autoga sõidan – üliodav. Seal on erineva oktaanarvuga bensiini, 85-st kuni 93-ni välja. Shell müüb ka 95 bensiini, mis Euroopa mõistes on juba E100 oktaanarvuga. Odavaim bensiin, mida nägin, maksis $1,99 gallon, mis teeb ümberarvutatult eurodesse 0,48€ liiter. Keskmine bensiiniliitri hind jäi kuskile $2,50 galloni eest (0,6€/liiter).
Bensiini tankimisega on USA-s nii, et Euroopa deebetkaartidega on seal igavene jama. Swedbank või SEB võib ju kohalikul turul tegija olla, aga Ameerikas iga bensiinijaam neid kaarte ei tunnista. Miks, seda mina ei tea ja oma pead sellega ei vaeva.
Kõige kindlam (ja ka lihtsam) variant on maksta sularahas – Ameerika väikelinnades ongi sularaha ilmselt kõige populaarsem makseviis.
Paned tankurpüstoli paaki, vajutad soovitud kütusele (näiteks 90), lähed kassase ja paned 30 dollarit letile. Ütled tankuri numbri. Lased paagi täis ja kui raha üle jääb, jalutad kassasse ja küsid ülejäänud raha tagasi. Lihtsam on arvestada aga nii, et tagasi ei pea minema, hindad olukorda, palju kütust paaki mahub (näiteks 10 gallonit) ja maksad $20. Jääb küll täispaagist natuke puudu, aga pole hullu. Bensiinijaamasid on palju. 20 dollari eest sõidad heal juhul 500 km! Peaaegu, et tasuta…
Lõpuks on see nii käpas ja see tundub nii loogiline, et ma ei hakanud kaardimakset isegi enam mitte üritama. Iga 400-500 kilomeetri järel tanklapeatus, käid ka WC-s, tops kohvi, mõni saiake ja $20 eest kütust. Väike jalasirutus ja puhkehetk.
Sularahas makstes saad sageli ka parema hinna, kuigi need mõned sendid muidugi reisi eelarves mingit rolli ei mängi. Lõpuks tegingi kõiki tehinguid ainult sularahas, va hotellid, kus krediitkaart oli vaat et vältimatu.
Kuna Ameerikas on põhimõtteliselt kõik vastupidi kui Euroopas (või siis vastupidi), siis bensiin tuleb mustast “püstolist” ja diisel tuleb rohelisest “püstolist”. Kuna bensiin on Ameerikas üliodav, siis diiselautosid seal naljalt ei kohta ja musta värvi tankuripüstol on reegliks.
Las Vegas, Nevada
Esiteks muidugi linna öine valgustatus. Ilmselt on see üks kõige valgustatumaid punkte maakeral.
Öö on nagu päev, viierealised sõiduteed, mastaapsed sillad, hooned, viaduktid. Kasiinod ja baarid… Iga teine hoone on hotell või kasiino. Tänu minu üliustavale nutitelefonile, mis on minu saatjaks olnud kõikidel minu reisidel, ja Google Mapsile, õnnestub mul GPSi abil leida kiire ja otsene tee minu hotelli. Selleks oli Tuscany Suites & Casino hotell.
Lihtne leida – otse “stripilt” maha ja pool kilomeetrit edasi, valet parkimine.
Hotell ise on välimuselt väga kena, sisehoovi basseiniga, aga tuba on suhteliselt tavaline, lihtne. Suur on ta küll. Kuna kell on üks öösel, siis ma väga nagu ei viitsi uurida ka, mis seal hotellis toimub. Kasiino on, aga sealt ma läbi ei käi. Mingi söögikoht oli samuti avatud, aga kuna ma olin juba päris kutupiilu kogu sellest lendamisest, magamatusest ja autoga sõitmisest, läksin magama. Konditsioneer oli toas täiesti olemas, õues oli 25 kraadi sooja.
Magasin nagu kott.
Teise päeva hommikul läksin esimese asjana linna peale, Las Vegasega tutvuma. Paningi lihtsalt minema, “stripi” suunas.
Las Vegas on uskumatult puhas linn. Ei meenu, et ma oleks näinud kasvõi ühte paberit, nätsu või suitsukoni maas. Tundus väga turvaline, vähemasti mina ei tundnud endal küll ühtegi pilku kuklas olevat. Kesklinnas polnud ühtegi kodutut või kerjust. Keegi ei tülitanud ega pakkunud mingeid teenuseid. Üks tädi küll vist pakkus flaiereid.
Tänavad on suured ja laiad, liiklusummikud olematud. Päris muljetavaldav oli Eiffeli torni koopia, mis oli püstitatud lihtsalt selleks, et seal restoran avada.
Käisin ka ühes kohalikus baaris söömas, kus võtsin esimese ettejuhtuva eine. Väga retro söögikoht – baarilett, pukid ja teenindaja seal taga sebimas, käterätik vöö vahel.
Huvitav on ka arve, kus lisaks söögile on ära toodud ka tip, mis võis olla $1. Aga alati võid ka muidugi rohkem jätta. Jätsingi siis kaks. Rohkem ei raatsinud. Eine ise maksis $8.
Bellagio purskkaevud ja hotell, Caesari palee, muusika tänavatel kõlaritest voogamas, ilusad ja suured hooned… aga sellega ka kogu Las Vegas minu jaoks lõppes.
Aeg edasi reisida. Las Vegas on ilus, puhas ja turvaline linn, aga seal puhkust veeta ei ole ilmselt kõige otstarbekam. Kui just kasiinosõltlane ei ole.
Hotelli tagasi jõudes maksin arved, auto toodi ette ($5 tip) ja väga mõnus tunne oli alustada oma täispikka päeva Williamsi suunas, planeeritud vahepeatusteks Hooveri tamm ja Grand Canyon.
Hommik oli super, temperatuur ilmselt kuskil +30°C ja päikesepaisteline, selge taevaga.