arizona

III.

Põhimaanteed on USA-s suurepärases, lausa ideaalses korras. Kaherealised, ühesuunalised. Vastassuund on eraldatud laia mururiba ja trossidega. Reaalne oht laupkokkupõrkeks on peaaegu välistatud. Californias ja Nevadas on maastik ka suhteliselt tasane, seega vaated suurepärased.

Kiirus püsib enamasti 75 mph (120 km/h) piirimail. Kiiruskaamerad puuduvad, politseinikud põõsastes puuduvad. Keegi ei püüa sind kogu aeg trahvida või karistada ning sinu arvelt riigikassat täita. Nii nagu see olema peakski, ka Eestis võiks nii olla.

Kogu reisi jooksul – see on ca 6000 km -, nägin maanteel kokku kolme politseiautot ja needki olid sirgetel teelõikudel, juba kilomeetrite kauguselt nähtavad. Loomulikult mitte põõsa taga, vaid kahe maantee vahel, avaral platsil. Respect!

Sealjuures ei näinud ma ühtegi avariid ega liiklusõnnetust, liiklus toimis nagu õlitatult ja enamus liiklusest kulges rahulikult. Tõsiseid kihutajaid võis kogu teekonna jooksul üles lugeda kahe käe sõrmede jagu, kui sedagi. Liikluskultuur on USA-s suurepärane.

Linnades küll pilt muutus ja seal on mõõdukas või vähemmõõdukas kiiruseületamine ja  lõpmatu signaalitamine väga tavaline, aga jällegi – ei ühtegi politseinikku kiirust mõõtmas või kiiruskaamerat sind trahvimas.
Ja ikkagi, ei ühtegi avariid. Kuidas mulle meeldib nende arusaamine ohutust liiklemisest!

Hooveri tamm

Hea võimalus näha oma silmaga ülimastaapset inimeste kätetööd. See on ikka päris võimas ehitis. Asub ta muidugi orus, õhk ei liigu, päike küpsetab.

Parkimisega peab seal olema tähelepanelik, sest esimesed teele jäävad parkimiskohad pakuvad sulle kohe mugavat ja ühtlasi ka tasulist parkimisvõimalust. Natukene maad edasi, umbes kilomeetri jagu, enam-vähem Arizonase sildi juurde jõudmisel, on aga ka tasuta parkimine täiesti olemas, kusjuures koht on ideaalne.

Avar parkla, prügikastid (auto rämpsust puhastamiseks), vaade tammile. 

Kuumust on autotermomeetri andmetel 100°F, aga kuna ma sain aru, et auto termomeeter üle 100°F kunagi ei näitagi, siis tegelik temperatuur jäigi teadmata. Ilmselt kuskile 40°C kanti ta jäi.
Minule selline kuumus sobib, mõnus on seda kuumust endasse talletada. Peaasi, et vett jätkuks, see on Ameerikas autoga reisides A&O. Vesi peab alati autos olema, viis kuni kümme liitrit võiks seda kogu aeg reservis olla.

Hooveri tamm on muidugi ilus ja võimas, mastaapne, loodus on seal omamoodi huvitav ja Nevada ning Arizona maastik on muidugi omapärane, eriti eestlasele. Kaljune, ilus.

Grand Canyon

Et sinna jõuda, tuleb põhimaanteelt kõrvale keerata ja sõita umbes 80 km mööda väga head maanteed kanjoni poole. Tee peale jääb paar huvitavat söögikohta ja bensiinijaama, muuhulgas üks bensiinijaam vanade autode näitusega. Tasub külastamist.

Ilm on endiselt superilus, sooja umbes 35 kraadi, päike, selge taevas. Grand Canyon tervitab sind esmalt rahalise sissemaksega, nagu Ameerikas ikka.

Raha makstud, saad sa võimaluse sõita sisse ühte USA populaarseimasse kanjonisse – et mitte öelda – turistilõksu.

Minu jaoks – andke andeks, aga nii on – täielik turistikas. Tohutult rahvast. Sadu, tuhandeid inimesi. Parkimisruumi ei ole, kõik võitlevad parkimiskohtade pärast. Ootavad suvalise auto taga – äkki keegi tuleb ja sõidab minema. Tegin seal isegi suure ringi mitme parkla vahel – no ei ole kohti. Kuskile tee äärde parkida ka ei saa.

Sisuliselt näeb asi välja nii, et tasulisest teeputkast lastakse läbi kõik autod – näiteks tuhat – aga parkimiskohti on ainult 500 -le autole. Vaata ise, kuhu koha leiad. Kui tee äärde pargid, veetakse auto minema. Ma ei taha teadagi, mis see maksma võiks minna.
Lõpuks õnnestus leida üks parklast lahkuv auto ja temast vabanenud kohale siis parkida. Phew!

Park ise – kanjon ka muidugi – on ilus, puhas. WC-d, joogikausid. Rahvast muidugi nagu murdu. Paar vaateplatvormi. Vaated on muljetavaldavad, aga ei midagi ahhetavat, sest kõik on kaugel ja mingi metsik kisa ja kära ja kõva häälega rääkimine ümberringi. 

Raske on keskenduda, hoomata seda looduse ilu. No ei saa keskenduda, kui kümme jaapanlast paluvad sul nendest pilte teha. Pistavad sulle oma kaamerad ja fotokad pihku – “cheese!” Teed ühe pildi ära, siis kohe palub seda teine, ja siis kolmas ja siis on sinust saanud mitteametlik fotograaf tervele turismigrupile.

Minu jaoks on turistika vaateplatvorm natuke igav ja seetõttu turnisin ma mingeid  “mitteametlikke” teid pidi – mida tegelikult kasutab nii mõnigi aktiivsem turist -,  ühele Grand Canyoni eenduvale pangaservale. Väheke kõhedusttekitav ja mõõdukat riski eeldav  kohalejõudmine, aga sinna kohale jõudes hoomasin ma selle eest kogu seda kanjoni võimsust ja ilu nüüd täielikult. 

Istudki üksinda seal kuskil kanjoni servatipul, tohutul kivimürakal, ja sinu all on sadu meetreid tühjust. Vaikus!
Istudki seal omaette, riputad jalad üle pangaserva alla ja ahmid endasse kogu seda ilu. Võimas!

Tegin sellest kaljunukist ka foto enne sinnajõudmist. Mõtlesin – ma tahan ka sinna minna ja niimoodi seal istuda! Ühekaupa sinna üksikud aktiivsemad lähevad ja see tunne, seal üksinda istuda – see on kirjeldamatu privaatsus.
Vaade on meeliülendav, tunne on üliemotsionaalne. Tasus siiski tulla. Täiega!

Winslow, Arizona

Ees ootab Winslowi nimeline linnake. Tänaseks on sõidetud juba hulk kilomeetreid (miile) ja ilm on mind soosinud. Mulle nii meeldib see päike, soojus ja tuulevaikus.

Päike hakkas küll juba loojuma ja edasine teekond saab olema pimedas. Läänekaldal on see tavaline, et kell kuus õhtul on juba pime – suvel.

Winslow, Arizona. Väike linn põhimaantee ääres, mis viib sind Route 66-le. Kuna oli pime ja hiline aeg, siis palju muud teha ei olnudki, kui teha kerge jalutuskäik selles armsas, ehtameerikalikus väikelinnas, hotelli tagasi minna ja magama heita.

(Järjest enam olen hakanud aru saama, et kui broneerid Bookingust hotelle Euroopas, siis pildid vastavad enam-vähem tõele. Kui broneerid aga majutuse USA-sse, siis fotosid väga usaldada ei saa. Fotod on tehtud ilmselt siis, kui hotell just avati, reaalne olukord on aga selline, et hotell on nii sisult kui vormilt enam-vähem 20 aastat vanem.)

Mind see küll väga ei häiri, sest toad ja voodid on Euroopaga võrreldes hiiglaslikud ja kõik vajalik on toas olemas. Sealhulgas konditsioneer, külmik, mikrolaineahi. Muidugi ka dušš ja soe vesi. Külmiku pidin aga ööseks seinakontaktist välja tõmbama, sest see mürises meeletult.

Ööbimine Winslowis, Econo Lodge Winslow I-40. Nimed on hotellidel siin pompöössed.

Winslow meteoriidikraater

Täna olen ma väheke segaduses, sest ei tea täpset plaani ega majutuskohta. Wi-fi on siinsetes hotellides suhteliselt nõrk ja suure vaevaga õnnestus mul mingi plaan koostada. Näiteks, et avada Booking.com, jätsin ma telefoni Wi-Fi seda otsima ja käisin vahepeal duši all.  Duši alt tagasi jõudes oli Booking just avanenud. Vaatasin kaarti ja vahemaid ning jõudsin järeldusele, et Amarillo on enam-vähem sobival kaugusel.

Küll oli mul täna kindel plaan Winslowi lähedal asuvat meteoriidikraatrit külastada. Tegemist on maailma tuntuima meteoriidikraatriga, mis mulle veel küll midagi ei öelnud, sest polnud ju veel ise sinna jõudnud. Meteor Crater. Lihtne meelde jätta. Asub see Winslow’st 26 miili kaugusel, seega pool tundi sõita.

Jõudsin sinna umbes kella üheteistkümneks. Ilm oli jälle imeilus, soe. Mul on ilmadega vedanud.
Vaated on siin suurepärased – mitte, et midagi vaadata oleks, vaid see lõpmatu silmapiir, see on omamoodi huvitav. Mingi mägi näiteks, 50 kilomeetri kaugusel. Rohkem mitte midagi.

Et kraatrit ka oma silmaga näha, tuleb lunastada pilet – vist oli $18. No mitte väga kallis.

Natukene kõmpimist mööda treppe siseruumides ja seejärel õues, kuniks jõuadki kraatri servani.
Muljetavaldav. Mõelda vaid, et siin toimus kunagi plahvatus, mis moodustas kilomeetrise diameetriga augu. Oma 200 meetrit meetrit sügav, silma järgi hinnates. Võimas.

Winslow meteoriidikraatrist võib lähemalt lugeda SIIT ja SIIT(ingl k).

Seisad seal vaateplatvormil ja mõtled, et tahaks kuidagi lähemalt katsuda seda, oma jala sinna servale maha panna… Aga ei  saa. Tõkked ees, turistidele läbipääs puudub. Kraatri servasid hoitakse masside eest suletuna, et mitte seda ajaloolist vaatamisväärsust rikkuda.

Jalutan siis alla tagasi, jõuan fuajeesse. Vaatan seal infotahvleid ja loen ajalugu.
Märkan, et minu selja taha koguneb kümmekond inimest, kõik on elevil ja nagu ootavad midagi. Tuleb giid ja küsib, kas kogu grupp on nüüd koos. Sulandun massi ja noogutan.

Giid avab lukustatud kõrvalukse ja kogu “meie” grupp läheb eksursioonile kraatri servale. Wow.
Sellised piiratud eksursioonid, kümme inimest grupis, paar gruppi päevas, giidi juhendamisel.
See oli vägev elamus ja kogemus, kuulda kogu seda ajalugu, käia kraatri serval, näha selle esimese omaniku endist majaaset ja leida kraatri servast ka metalne, magneetiline kivim, mis ehk on tükike meteoorist – vägev!

Ekskursioon kestis tund aega ja oli minu jaoks selle päeva naelaks. Kahtlemata. Ööbimine Albuquerques.