PHU QUOC
Phu Quoc, Vietnam – teine osa
Kaks turvameest on mulle juba vastu saadetud, ülikonnad seljas, lipsud ees, raadiosaatjad käes, eskordivad viisakalt mu vastuvõtuletini.
Tuuakse puidust kandikul klaas värskelt pressitud apelsinimahla koos niiske, hästilõhnava rätiku ja värske lilleõiega, kuniks ma oma “sissekirjutust” vormistan. Vaatan natukene ringi.
See on päris luksuslik viietärnihotell. Fuajee on oma kümme meetrit kõrge, koridorid 10 meetrit laiad. Kõik on muidugi puhas marmor. Sealjuures on kõik konditsioneeritud ja mõnusalt jahe.
Suhtumine ja teenindus on muljetavaldav. Paljudes – et mitte öelda enamikes – Euroopa viietärnihotellides sellist teenindust ei ole.
Mulle pakuti tuba viiendal korrusel, mis oli juba valmis seatud. Mina küsin vastu, et kas kuuendale ei saaks – parem vaade?
Vastuvõtutöötaja teeb ühe kõne ja räägib midagi vietnami keeles. Lõpetab kõne ja ütleb, et kui ma olen nõus 10 minutit ootama, siis mulle tehakse tuba valmis 6. korrusel.
Muidugi ma ootan!
Lähen õue ja jälgin ümbrust. Klientide sõidutamiseks on valmis elektrisõidukid – nagu golfikärud – kui tahad minna 500 meetri kaugusele poodi ning uued AMG Mercedesed, kui soovid minna näiteks paari kilomeetri kaugusele lõbustusparki. Ning väikebussid lennujaama viimiseks, külalistele tasuta.
Ühel hetkel juba hakkab tunduma, et ma ei mäleta ühestki rikkast Euroopa riigist sellist teeninduse ja luksuse taset. Vähemasti minu, kui tavaturisti jaoks.
Lähen fuajeesse tagasi, istun tugitooli. Kogu aeg on ukse juures valves kaks inimest, kes sulle uksi avavad – et turist oma käelihaseid ukse avamisega ei vaevaks. Ma ei ole sellise tähelepanuga tegelikult harjunud ja tekib ebamugavus. Sealjuures üks nendest veel naisterahvas – tundub absurdne.
Viis minutit läheb mööda ja teenindaja toob mulle puidust kandikul kaks trühvlit ja veelkord klaasi värskelt pressitud apelsinimahla. Koos niiske käterätiku ja orhideeõiega. Et kliendil ootamine tuju ära ei rikuks. Ja muidugi, kummardused ette ja taha.
Minu tuba, 6016 sai valmis. Uksehoidja tuleb ja küsib viisakalt, kas ta võib võtta minu kiivri ja seljakoti, et mind tuppa juhatada. No ma saan ise ka hakkama, pole vaja. Puidust kandikul ulatakse uksekaart. Kummardatakse. Ja sa näed, et see pole õpitud kummardamine, vaid südamest.
Sõidan liftiga kuuendale korrusele. Koridorid on sada meetrit pikad – lõpuks leian oma toa ja astun tuppa.
Päris piinlik üldise vaesuse taustal sellises kohas ennast sisse seada… No on tõesti piinlik.
Marmoriga plaaditud vannituba, nii põrand kui ka seinad. Vann ja dušinurk – mõlemad, muidugi bidee. Käterätikutest ja hügieenikomplektidest pole mõtet rääkidagi – neid on seal tervele roodule. Hambaharjad, hambapastad, seebid, šampoonid, kreemid. Kaks pudelit mineraalvett, saunakaal. Olen juba kilo alla võtnud!
Toas 55″ teler 60 kanaliga, megasuur voodi; rõdu. vaatega hoovisuurusele basseinile.. Kohvimasin, A/C, seif, külmad joogid, neli erinevat kohvisorti, hommikumantlid, vihmavari, sussid (puuvillased), plätud vannituppa jms.
Kukun voodisse… Milline voodi! Voodi on nii suur, et pole vahet, mispidi seal magad. Lesingi lihtsalt voodis.
Wi-Fi on suurepärane, kiire. Näpin natukene telefoni, kuigi kõnesid väga teha ei raatsi, sest kõneminut on päris kallis. No mõned kõned ikka, viis eurot minut. Skype aitab lahendada pikemad vestlused ja ka piltide saatmise probleemi.
Ühel hetkel kõlab uksekell ja ukse taga ootab kolm teenindajat. Esimesel on käes kandik, millele on kirjutatud valge kirjaga “Happy Birthday” ning selle kõrval väike tort.
Teine teenindaja kannab hotellikaarti õnnitlusega ja mingit maiustust ning kolmas lihtsalt kummardab ja naeratab kogu aeg. Nad tunduvad siiralt õnnelikud, et nad selles osaleda saavad.
Uskumatu, et hotell pidas vajalikuks minu sünnipäeva stada. Väga armas ja meeldejääv žest. Mina neile igatahes midagi ei maininud.
Päev 4
Lihtsalt olemise päev. Milline rikkalik hommikusöök – praemuna valmistatakse sinu silme all pannil elaval tulel – sulle isiklikult. Spagette samamoodi – lased spagettidele lisada mida soovid ja siis praetakse-küpsetatakse see sinu silme all ära. Mahlad – kümme erinevat, ilmselt värskelt pressitud. Krevetid, praetud kalmaarid, lõhefileed…
Puuviljadest pole mõtet rääkidagi. Kohvi tuuakse sulle kannuga lauda ja valatakse elegantselt tassi. Kuidagi harjumatu on mulle see, justkui valgel inimesel ei olekski käsi küljes. Edaspidi valasin omale kohvi ise. Kohviga kobisin ma üles tuppa ja jõin seda rõdul.
Seejärel läksin randa. Päike paistab, sooja 33 kraadi. Tundub, et 33 kraadi on siin mingi veebruarikuu standard, väga stabiilselt nii iga päev oligi.
Erarand, puhas ja hoolitsetud, koos rannabaari, päikesevarjude, toolide, rätikutega. Hotellikülalistele loomulikult tasuta, vesi umbes 28 kraadi. Väga palju väljas olla ei saanud, sest päike on ekvaatoril ikka intensiivne.
Mõned võrkkiiged olid vilusse asetatud. Lesid seal ja kuulad, kuidas lained randa sahisevad. Päris “postkaardilik” äraolemine. Jah, see on õnnelik olemine.
Hotellil on olemas ka päris korralik liugtorudega veepark, kahasse kõrvalasuva hotelliga, aga see jäi minust proovimata. Lastele on see kindlasti huvitav.
Ei viitsinud ma suurt pildistada. Ei viitsinud ka kuhugi kaugemale minna, unevõlg andis ikka vist natuke tunda.
Läksin tuppa, tegin tassi kohvi, viskasin ennast voodisse pikali ja vaatasin telerit. Netflix, Fox ja palju teisi väga häid (filmi)kanaleid. Käisin päevas mitu korda duši all, sest see on lihtsalt erakordselt mõnus, lasta ennast jaheda veega üle ja siis minna kas välja jalutama või vajuda ülimugavasse voodisse puhaste linade vahele, TV-d vaatama.
Vahepeal oli tuba koristatud, uued linad pandud. Kui hästi need lõhnavad! Milline värskus ja puhtus!
Pudelivett juurde lisatud, uus hambahari (koos uue hambapastaga), uued sussid-rätikud-seep. Pesed ühe korra käsi ja seep on juba “vana”…
Kasutatud seebid korjatakse muuseas kokku ja jagatakse kohalikele hügieeniprogrammi tarbeks. Hea ja roheline mõtteviis.
Õhtusöök Rootsi lauas. Kohvi tuppa, voodisse. Üks päev võib endale ka lihtsalt puhkust lubada.
Esimene päev, kus puhkasin ennast korralikult välja. Väga, väga mõnus on see olemin.e.. Õues on päeval alati päike ja soe, toas alati meeldivalt jahe ja mugav ning kõik on tasakaalus.
Päev 5
Sõitsin täna linna. Mis iganes see seal Phu Quoci saarel pealinna nime kannab – Duong Dong? Minu jaoks oli ta “linn”. Umbes 20 km sõita, tee hakkas juba tuttavaks saama. Käisin kohalikus “supermarketis”, ostsin paar särki, vett ja õlest kaabu. Päikeseprillid maksid $5 tükk. Jalutasin mööda tänavaid ringi ja tutvusin kohaliku (tänava)kaubandusega.
Lisaks käisin pitsat söömas. Otsisin tükk aega, kus see pitsakoht on, küsin taksojuhi käest – kus on pizza? Pitsa? Taksojuht ei saa aru.
Lõpuks, peale minutilist selgitustööd hüüab rõõmsalt – aaa, bisssa! Nende inglise keel on lihtsalt niivõrd vildakas.
“Pizza Taxi” on eurooplase jaoks seal tõeline äratundmine – see on täpselt samade koostisosadega, mis Euroopas. Kõrvale võtad pudeli cocat ja kõht on mõnusalt ja odavalt täis. Suur pitsa maksab 180 000 VND ja coca-cola 25 000 VND – klaaspudel on Vietnamis luksuskaup. Tegelikult vist juba Euroopas samuti. Pitsa on väga hea.
Õhtuks tagasi hotelli. Kuna kell kuus läheb pimedaks ja see pimenemine toimub troopikas väga kiiresti, siis kell viis sättisin ennast linnast minekule. Vietnamis maanteedel mingeid valgusteid loomulikult ei ole ja pimedas sõita on seal lihtsalt väsitav, sest teedel on pidevalt mingit rämpsu, auke jms.
Võrr jälle hotelli nurga taha, aga turvamehi enam vastu ei saadetud. Teavad juba, et üks vaene turist Euroopast käib siin võrriga. Uksehoidja avab mulle ikka ukse, sest näeb mind juba kaugelt tulemas. Vastuvõtuteenindajad rõõmsalt ja siiralt lehvitamas – hello!
Kusjuures, see pole teeseldud viisakus – näiteks mäletas teenindaja mind väga hästi, sest küsis, kas ma olen oma kuuenda korruse toaga rahul. Suurepärane, kliendikeskne mälu!
Sealjuures – olen alati arvanud, et kõik aasialased on ühte nägu ja neil on võimatu vahet teha. Aga ei ole, nad on ikka väga erinevad. Juba teisel päeval hakkad inimesi nägupidi ära tundma. Lõpuks tundsin ma neid juba seal ka nimepidi.
Ühe teenindaja nimi oli muuseas Valeria, kuigi ise oli vietnamlane mis vietnamlane. Nii isa kui ka ema poolt. Aga isa oli huvitunud Vene kultuurist ja ajaloost ning tüdruk oli isegi ära õppinud vene keele! Ja nii me siis suhtlesimegi vene keeles. Eestlane ja vietnamlane ning vene keel. Väga hea klapp oli!
Lisaks kõigele muule positiivsele on vietnamlased kõige sõbralikumad inimesed, keda ma eales olen maailmas reisides kohanud. Nende sõbralikkus ja siirus on absoluutne, pigem nagu etalon. Seda ei saa kirjeldada, see lihtsalt rabab sind.
Näiteks nägi vastuvõtuteenindaja, et mul on käeseljad ära põlenud – võrriga sõitmise ja päikese koostööst – ja pakkus kohe abi. Küsisin ta käest lihtsalt infot järgmiseks päevaks, aga tema nägi mu ärapõlenud käsi, palus mu fuajee tugitooli istuma, tõi kuskilt tagaruumist välja apteegivarustuse ja määris ise mu käeseljad mingi vedelikuga kokku.
Et see aitab päikesepõletuse vastu. Nagu medõde oleks sinu eest hoolitsenud. Võtab su käed hellalt oma hoole alla – määrib ja seejärel õlitab neid nagu spaas. Ja see on hotell – lihtne töötaja, tavaline klient… Ja see ei ole midagi sellist, et äkki ta nüüd maksab mulle selle eest – see lihtsalt on tema loomuses.
Üks asi on seda kirjeldada, teine asi, kui sa ise oled seal kohapeal ja koged. Kogu see atmosfäär ja miljöö seal kõrval – tohutult suur ja uhke fuajee, hämar valgus, ülimugavad tugitoolid, põrandalamp tugitooli kõrval, mahe muusika mängimas… Ja sõbralik teenindaja sinu käsi veerand tundi hooldamas…
Päev 6
Täna sõitsin väidetavalt Phu Quoci ilusaimasse randa, mille nimeks on Sao Beach. Selle rannaga on selline paha lugu, et seal on tohutult rahvast. Rannabaar, päikesevarjud, toolid ja rätikud raha eest… Ilus on küll – puhas vesi, valge liiv, aga väga rahvarohke. Selline ehe turistikas – kisa ja kära, kümme usinat vietnamlast käivad ringi ja muudkui müüvad midagi.
Ma kuidagi ei mõista, mis minu ajuehituses teisiti on, aga mulle selline metsik kära ja rahvamass ei sobi.
Aga sealt rannast paremale liikudes, umbes viissada meetrit minna, tulevad vastu suured kivid ja justkui ranna lõpp. No ongi ranna lõpp, isegi sildid on väljas. Et sealt edasi omal vastutusel.
Riided seljast, sumpad vette ja ümber nende suurte kivide veel paarsada meetrit edasi.
Ja siis, kilomeeter eemal Vietnami lõunapoolse ühest kuulsamaist ja ülerahvastatud rannast, olen ma ühtäkki rannaribal, kus pole ühtegi inimest. Mitte ühtegi. Sinna ei lähe ühtegi teed ega jalgrada. Ainult mõned jalajäljed rannaliival annavad tunnistust, et siin on kunagi käidud.
Seesama valge liiv, seesama lahesopp, sama vesi ja päike. Olgu, lamamistoole pole, aga ma ei oleks neid niikuinii rentinud. Igatahes väga eriline kogemus – selline tunne, nagu oleks üksikul saarel – südapäeval, kilomeetrine lõik puhast valget liiva ja selget vett.
Vesi on seal liialdamata vähemalt 28 kraadi, tegelikult vist rohkemgi. Veetsin seal umbes tunnikese, sest rohkem lihtsalt ei kannatanud päikese tõttu. Aga igatahes väga äge ja meeldejääv kogemus.
Sao Beachi rannas tellisin ka ühe langevarjusõidu kaatri taga. See on küll väheke algelisem kui Euroopas, sest sa maandud kümne meetri sügavusse vette, kuid samas on see just omamoodi huvitav kogemus.
Alguses küsivad nad kahele inimesele 1 200 000 VND ja ühele inimesele 1 000 000 VND, kuid seal annab kaubelda. Ütled, et “sorry, too much” ja hakkad eemale jalutama – saad kohe hinnast alla. Ma ei ole küll reisidel suur kaupleja, aga vietnamlase poolt kuupalka see 5 minutit langevarjuga hõljumist ka väärt ei ole. Eks ta pigem adrenaliinilaks ole. Vaated on muidugi suurepärased, kõrgust ehk mingi 100 meetrit.
Sõitsin tagasi hotelli. Nahk oli küpse, siin polnud kahtlustki. Läksin (st. sõidutati hotelli eest “golfikäruga” 500 meetrit eemal asuvasse kaubanduskeskusesse ja tagasi) kohalikule äritänavale ja ostsin omale, vietnamlasest müüjaga nõu pidades, Aloe Vera geeli, mida ma toas siis põlenud nahale peale määrisin.
Konditsioneer miinimumi peale ja hakkasin liitrite kaupa pudelivett sisse kaanima. No umbes selline see järjekord päikesepõletuse vastu on, kui nahk päikesest kõrbenud on.
Ning hommikuks oligi tulipunane nahk hoopis pruunika jume tekitanud. Ei koorunudki maha!