PHU QUOC
Phu Quoc, Vietnam
Planeerisin pool aastat minna Sri Lankale ja Maldiividele, aga kuna viimane on peamiselt turistikas ja lebotamise koht, siis peale väikest eeltööd sain aru, et valikusse jääks Sri Lanka.
Mõni aeg hiljem olin täiesti kindel, et lähen hoopis Lapimaale.
Lõpuks tuli mängu hoopis juhus, sest ühel hetkel tuli hea pakkumine lennukipiletite näol Vietnamisse – TUI otselend Vaantast Phu Quocile!
Kuna Vietnami kõrval asub ka Kambodža, millele ma olen juba aastaid silma peale visanud, kuid olen seda alati liiga kaugeks sihtkohaks pidanud, siis ei olnudki pikalt mõelda. Viis minutit ja lennukipiletid olid ostetud.
Niipalju siis reiside planeerimisest.
Otselend Vaantast, 11 tundi lendamist. Hea õnne korral samapalju ka tagasi. Sealjuures mulle lendamine kohe üldse ei sobi, nii et see saab paras eneseületus olema.
Aga… Mulle meeldivad otselennud, suuresti just seetõttu sai ka see lend ostetud. Muidugi Vietnam ja kaKambodža.
Lennuk on ju samuti väga hea, Dreamliner. Ja TUI-ga olen ma ka varem lennanud, Tenerifele – lennukipark on neil väga hea. Vast ei ole väga hull?
Nagu ikka, reisin ma ainult seljakotiga. Ma ei kannata mingit suure kohvri kaasavedamist, kus sees on viigipüksid, triiksärgid, kaks lipsu ja kaheksa paari sokke.
Üheski hotellis ma üle paari-kolme päeva kohal ei püsi. Ega isegi mitte samas linnas. Ega alati isegi mitte samas riigis. Seetõttu tundub seljakott mõistliku lahendusena.
TUI puhul on eriliseks väljakutseks küll see, et käsipagasi – ehk siis minu puhul seljakoti – kaal ei tohi ületada viit kilo ja see annab hea võimaluse oma seljakotti targalt pakkida.
No see on ikka paras nuputamine. Selle jätan välja, selle jätan välja. Selle ka. Selle samuti. Mingil hetkel hakkan mõistma, et inimestel ongi liiga palju kaupa reisidel kaasas. Ja üldse vist igapäevases elus.
Pakkisin oma seljakoti ära ja saingi 5 kilo. Täiesti piisav, et reisida kaheks nädalaks 9500 km kaugusele.
Ostsin ära laevapiletid Helsingisse – üks ots 32€, aga edasi-tagasi 24€. Nagu lennukipiletitega, omapärane hinnapoliitika. Võtsin edasi-tagasi reisi, Tallinki Megastariga. Minu arvates parim laev Tallinn-Helsingi liinil.
Kindlustus If-ist, millega mul on ainult väga head kogemused. 60 eurot, mis tundub väga soodne, vist isegi odav. Sest seal on “kõik hinnas” – tervisekindlustus, “kõrgendatud riskiga” tegevused, reisitõrge, pagas jms – täispakett.
Vietnami e-viisa tellisin internetist, paarkümmend eurot. Ja ega rohkem ei olnudki väga midagi. Hotellibroneeringud esimesteks päevadeks ka veel muidugi ning edaspidi vaatab jooksvalt.
Päev 1
Õhtuse laevaga Helsingi poole. Helsingis sadamast jalgsi raudteejaama, suvised riided seljas, õues paar kraadi külma. Väheke kiirema tempoga liikuda, siis pole hullu.
Sealt edasi Finnairi bussi peale, pilet 6.90€. Saaks vist ka odavamalt teise (liini)bussiga, aga Finnairi buss oli just sobivalt ees. Kergemad riided ka seljas, ei viitsinud seal väga otsida. Ja see on väga mugav buss. Paar inimest ainult bussis ja sõitsime ka kohe välja.
Kell 22 lennujaamas, väljalennuni kolm tundi.
Või siis mitte. Sest TUI suvatses lennu paar tundi edasi lükata. Minu lend oli ainuke, mis tol õhtul edasi lükkus. No ei meeldi mulle selline asi. Mõtlesin, et läheks ehk koju tagasi… Veel oleks võimalus.
Viis tundi ootamist ja enam seda võimalust ei olnud, sest istusin juba lennukis.
Lennuki õhkutõusmine on maruäge kogemus, justkui minek kuhugi tundmatusse, mida ta ju tegelikult ongi.
Lend ise on muidugi üliigav, sest mida huvitavat on 11-tunnise lennu juures? Terve lennukitäis tõbiseid turiste – üksteisevõidu käis köhimine, aevastamine ja ninanuuskamine. Kuhugi minna ka ei ole.
Magada ka ei õnnestunud, sest ma ei ole harjunud vertikaalselt magama. Vaatasin mingeid mõttetuid filme ja aeg-ajalt lennuinfot, mis ütles, et me oleme 12 km kõrgusel, lendame hetkel kiirusega 1048 km/h (!) ja et väljas on ei vähem ega rohkem kui 67 kraadi külma.
Kuna ma olen suur lennufoobik, eriti just turbulentsi suhtes, siis on mul põhimõtteliselt kogu maailma lennukipark, nende plussid ja miinused selgeks tehtud ning oma lõpliku valiku reiside suhtes teen sageli lennukist lähtuvalt.
Lennuk oli seetõttu jällegi väga korralik Boeing 787-8, mis on hea lennuk selle poolest, et tema lennulagi on muljetavaldav ja sellisel kõrgusel esineb vähe turbulentsi.
Kui ma Tenerifel käisin ja seal maandusin, siis oli maandudes selline turbulents ja tiibade laperdamine veel lisaks (tugev külgtuul ookeanilt), et ma olin täiesti kindel, et ma ei lenda enam mitte kunagi.
Ja siis mõtlesin sama asja kolm kuud hiljem, kui ma Islandile lendasin – see on nüüd küll viimane kord lennata! Ja siin ma nüüd siis lendan, 11 tunnist reisi. Minu pikim lennureis üldse.
Toitlustus, asjalik soe toit – kuum kartulipüree, kotletid, salat. Kohvi, teed, küpsist ja vahvlit pakuti ka. TUI teenindus on minu arvates väga hea, mina nurisemiseks küll mingit põhjust ei leidnud. Alates lenukipiletite broneerimisest kuni salongiteenindajate ja toitlustuseni välja.
Väljalennu hilinemise põhjuseid ma ei tea, aga see ei pruugi ka üldse lennufirma süü olla, nii et seda ei saa siin miinuseks lugeda. Maandumine oli seekord väga sujuv ja tegelikult ka kogu lennureis.
Vietnam
Ja siis… Jõuad lennukiuksele ning sulle lööb pimedusest ja ritsikate sirinast vastu umbes 30 kraadi õhusoojust. Troopiline – niiske ja soe. See oli esimene moment, kus ma tundsin, et see lendamine oli seda väärt.
Lennujaamas läksin esmalt kohaliku immigratsioonibüroo kontori ukse taha ehk lihtsamalt öeldes e-viisat pärisviisaks vormistama. Olin selle internetis umbes $20 eest ära täitnud ja saanud vastuse, et ma olen täiesti viisakõlbulik. Phu Quoc ise on viisavaba, mingit viisat eestlasele vaja ei ole, aga minu kindel plaan oli saarelt edasi liikuda, nii et mulle siiski vajalik.
Toimekas vietnamlane, kes inglise keelt väga ei osanud, tegi mulle kuidagi selgeks, et viisa maksab $25. Noh, väga hea, kui nii vähe maksab. Kas see mitte $50 ei olnud?
Viie minuti pärast tuleb tagasi ja teatab, et mul on siiski multiple viisa, mis maksab “kahjuks” $50. No mis teha, maksab siis maksab. Ilus viisa (üks kenamaid) passis ja templid peal, annan ametnikule $55, sest ta oli väga asjalik ja püüdlik. Ametnik teeb kraapsu ja veelkord kraapsu ja tänab jootraha eest. Maksin vist üle.
Dollar on Vietnamis ja Kambodžas kõva valuuta, aga tasub arvestada, et nad konverteerivad seda sinu kahjuks ümber. Soodsam on arveldada Vietnamis dongides ja Kambodžas riaalides.
Iseloomulik on Vietnamis see, et näiteks lennujaamas on dollar lausa ametlik valuuta, kõik tehingud käivadki just selle valuutaga. Ilmselt välisvaluuta kogumise mõttes.
Seejärel tuleb läbida piirivalveametnike kadalipp, mis läheb ülilihtsalt ja kiirelt. Vaatab sulle korra näkku, vaatab passis viisat ja lööb templi sisse. Minu jaoks on see positiivne just selles mõttes, et ma tunnen, et turist on sinna riiki oodatud. Ei mingeid küsimusi – mitte ühtegi. Lihtsalt – tere tulemast.
Ma olen Vietnamis!
Lennujaamaväravas sagivad paarkümmend taksojuhti üksteise võidu, et mind endale kaubelda. Õnneks keegi varrukast ei tiri ja külje alla ei poe. Minul on küll autojuht hotellist ees ootamas, nii et seekord jääb ära.
Varsti märkangi ühte paberile sirgeldatud nime, mis on väga sarnane minu nimele. Ongi minu autojuht hotellist.
Terve tee käib äge signaalitamine, igale mopeedijuhile antakse signaali. Ja jalakäijale. Ja üldse, kogu aeg. Isegi, kui kedagi ei ole – äkki kuskil nurga taga ikka keegi on.
Iga viie sekundi tagant “tuut-tuut”, “tuut-tuut”. Alguses olen ma hämmelduses ja isegi filmin seda nähtust, aga paar päeva hiljem kustutan selle oma telefonist kui liiga tavalise, sest mõistan, et see on seal normaalne tegevus. Üldsegi mitte pahatahtlik, pigem hooliv.
Jõuame hotelli, mis on päris kena – nimeks “Seaside Village”. Lihtne ja soodne, paarkümmend eurot kahese toa eest. Hiljem mõistsin, et isegi pigem odav.
Tuba on korralik – dušš, WC, TV, A/C, külmik, kaks pudelit mineraalvett laual (!). Korralik voodi, voodipesu, rätikud, hügieenitarbed. Isegi hambahari – pakendis muidugi.
Mitte ühtegi putukat toas. Eurooplasele tundub see alguses mõttetu ja võib olla isegi naljaka lausena, aga hiljem Vietnamis ja Kambodžas ringi liikudes mõistad kiiresti, et see on suur luksus.
Konditsioneer töötas laitmatult. Ainult vaade aknast pole suurem asi ja asukoht on samuti muidugi linnaservas, aga minu jaoks ei mängi see rolli. Ja kuna on niikuinii pime, siis see polegi oluline, milline on ümbrus või kus ma olen… Sellel hotellil on väga, väga hea hinna-kvaliteedi suhe.
Jätan oma asjad tuppa ja lähen alla vastuvõttu. Vastuvõtuletis töötav noor poiss on lahkesti nõus mind söögikohta viima ja linna näitama – võrriga muidugi. Ütlen talle, et lähme kuhugi sööma, et sa vii meid kohale, mina maksan.
Sõidame siis tont teab kuhu, minu jaoks on kõik uus ja ootamatu. Poiss kihutab nagu ralliäss võrride vahel ringi, ma olen sukeldunud (kuri)kuulsasse Aasia liikluskaosesse. Väga äge, mulle tegelikult meeldib. Ma isegi naudin seda – ma olen rahulolev, õnnelik. See on nii äge!
Saabume kuhugi kohalikku restorani, soliidne kohake. Grillkana, joogid ja riis ning pudel kohalikku veini kaasa, maksavad kokku 930 000 VND, millest mul ei ole veel õrna aimugi, kas see on turistile palju või vähe. Maksan kaardiga.
Aga ilm on lihtsalt vapustav – pime, aga sooja on umbes 30 kraadi, ritsikad siristavad, linnud sädistavad… Idüll.
Ma olen nüüdseks magamata vähemalt kaks ööpäeva, aga mingit unevajadust ei ole. Mingi tohutu energia on sees. Ei viitsi mõelda ega arvutada, mis kell Eestis on – ilmselt päev ja võib olla see ongi hea, et ei mõtle, sest harjutan ennast kiiresti kohalikku aega ega tekita endale stressi ajavahega.
Sõidame tagasi hotelli. Pudel kohalikku, kaasaostetud veini vajab toas avamist. Saabumise puhul või nii…
Veinipudeliavajat toas ei ole. Lähen alla vastuvõttu, kus – ikka seesama – poiss ütleb, et neil ka kahjuks ei ole. Mõtleb hetke ja leiab lahenduse. Võtab kapist akutrelli, näpitsad ja ühe kipsikruvi. Keerab kruvi akutrelliga pudelikorgi sisse ja tõmbab näpitsatega. Kruvi tuleb korgi seest välja, aga kork mitte – liiga lühike kruvi. Otsib-otsib, ei leia pikemat kruvi.
Mõtleb natuke… Läheb lobby WC-ukse juurde ja keerab uksehinge seest välja ühe pikemat sorti kruvi. Keerab siis selle jällegi omakorda korgi sisse ja sikutab. Sikutab, sikutab, järsku tuleb kruvi koos poole korgiga välja. Pool korki jääb ikka pudelisse.
Mõtleb natuke. Võtab siis kaks söögipulka restoranist kaasaostetud kanaprae kõrvalt, paneb pudeli põrandale, ise põlvitab samuti põrandale, toetab pudeli kahe põlve vahele ja surub söögipulkadega korki pudeli sisse. No ei lähe… Surub kõvemini, surub rinnaga peale, pingutab. Surub kogu jõust! Mina taganen igaks juhuks mõned sammud kaugemale.
Järsku käib hele plaks, kork kaob koos söögipulkadega pudelisse ja kõik kohad on hetkega punast veini täis. Poisi nägu, valge särk, püksid, pool fuajeed.
Ulatab mulle pudeli ja ise on üliõnnelik! Lai naeratus näol. Ära tegin! Kas keegi Euroopas teeks sulle midagi sellist?
Vein ise kahjuks juua ei kõlvanud ja rohkem ma alkoholi Vietnamis ei tarbinudki, kui see lonks veini välja arvata. Vesi ja naturaalne mahl on siiski ainukesed joogid, kui sa tahad aktiivne olla.
Päev 2
Järgmisel hommikul ärkan kell kell kaheksa hommikul ja ei tunne ei sel hommikul ega ka edaspidi mingit ajavahest tingitud stressi. Ma ei tunne üldse mingit stressi! Mõnus on kuidagi see olemine.
Lähen alla vastuvõttu. Poiss töötab seal vist ööpäevaringselt, sest kahe päeva jooksul oli ta seal kogu aeg letis, ükskõik mis kell siis parasjagu oli.
Küsin, et kas võrri saab laenutada. Mis iganes nimi sellel kaherattalisel siis on – mootorratas, mopeed vms. Mina nimetasin seda võrriks, sest 125 cm3 mootoriga kaherattalist mootorrattaks nimetada on väheke narr.
Ikka saab! 150 000 VND ööpäev, mis on Vietnamis tavaline ja soodne taks – see on hea hind.
Viib mu alla garaaži, seal on kaks võrri, üks tuttuus, teine vana ja väsinud, mõlemad sama hinnaga. Ütleb, et näe, see uus valge on väga hea, eelmine nädal ostsime. Kiledki veel siin-seal peal.
Aga mulle meeldis see vanem. See oli nii armas – vana, väsinud, natukene kurb. Ilmselt pool Vietnamit läbi sõitnud. Üks peegel puudu… Võtsingi vana.
Istun sadulasse, panen kiivri pähe ja alustan sõitu. Kõik on võõras. Kuhu minna? Mida teha? Konkreetselt plaani esimeseks päevaks ei olnudki, see on kohanemiseks mõeldud.
Sõidan lihtsalt suvalises suunas. Korjan tee pealt peale ühe hääletajast turistineiu ja ta näitab mulle väga osavalt sõidu ajal käemärkidega, kuhu ta minna tahab – kalaturule. Siin juba vana olija, venelanna. Vahetasime mõned sõnad ja jätsime hüvasti.
Sõidan teadmata suunas läbi linna edasi. Kui palju võrre… Sadu, tuhandeid, isegi kümneid tuhandeid! Ristmikel keeravad kõik väga osavalt üksteise vahelt läbi, kõik käib väga sujuvalt – seisma ei tohi jääda, hoogu ei ole vaja maha võtta. Siis oskavad teised sinu sõidutrajektooriga arvestada. Puhas matemaatika. Umbes tund aega ja mul on see kõik käpas. Sõidan nagu vana kohalik ja ma naudin seda!
Liiklus tundub esmapilgul täieliku kaosena, sõidetakse vastassuunavööndis, nina eest läbi, risti-rästi igatepidi… Igaüks pöörab siis, kui tekib mõte ja see võib olla vabalt ka sinu võrri nina eest läbisõit. Vastassuunas sõitmine on väga tavaline.
Aga mingi aja pärast saad aru, et see kõik töötab, töötab nagu kellavärk! Sina arvestad teistega ja teised arvestavad sinuga. Ei ole mingit “ärapanemist”. Kõik on võrdsed, kõik on sõbralikud. Kiiruse hoiad stabiilsena, pöördeid teed sujuvalt, seisma jäämata. Ei mingeid ummikuid, sa oled pidevas liikumises. Sõidad selles ühtlases liiklusvoos ja ei tee teist nägugi, kui sulle kilomeetri jooksul sada väikest vietnamlast sinu sõidusuunas vastu sõidavad. Neil lihtsalt on vaja kuskile “siiapoole teed” keerata. Ja vietnamlased valivad selleks alati kõige otsema tee. Lõpuks tegin seda isegi.
Raudpoltkindel reegel on – kiiver peab peas olema. Kas see sind kaitseb või mitte, pole oluline, aga kiiver (juhil) on ainus reegel sealses liikluses. Parema käe reegel ka (osaliselt).
Kui on vaja teha ristmikul vasakpööret, tasub alati võtta ennast mõne sõiduauto taha või vasakule küljele ja siis tema varjus ristmikku ületada.
Mingeid kiiruspiiranguid Vietnamis muidugi ei ole (Saigoni kohta ei tea), sest kiiruskaamerad loomulikult puuduvad. Ühtegi politseid ei märganud.
Muidugi on Phu Quoc väheke kergem koht algajale kui Hanoi või Saigon, aga alustamiseks just täpselt paras.
Hiljem, Tallinnas autoga sõites, jõuab kohale, et Vietnamis puudub selline asi nagu liiklusstress. Täiesti stressivaba kulgemine, kus kõik sujub. Kahe nädala jooksul ei näinud mitte ühtegi avariid! Mitte kordagi ei sõimatud, karjutud ega näidatud muul moel oma frustratsiooni välja. Neil lihtsalt polegi seda!
Sõitsin paar tundi ringi, niisama, lihtsalt oma lõbuks. Mõned peatused muidugi tegin ka, et näiteks vett juurde osta. Ilm on soe, umbes +33 kraadi, päike paistab, tuju on… joovastav. Ma olen õnnelik. Ma olen tõesti õnnelik! Ühtegi muret ei ole.
Vaatan, et kütuseseier liigub nulli poole. Aga tanklaid on saarel ja linnades õnneks piisavalt. KTC oli see firma, mille teenuseid mina kogu aeg kasutasin. Lihtsalt tegin seal oma esimese tankimise, kõik sujus, kütus probleeme ei tekitanud ja nii jäigi KTC minu valikuks.
Võrriga on nii, et selle kütusekulu on loomulikult väike ja kuskil poole paagi peal, kui tankla ette jäi, keerasin jaama sisse ja ainuke liigutus, mida pead näitama, on “full”. Selleks liigutad kätt horisontaalselt vasakult paremale. Korgi pead ise lahti tegema ja pärast sulgema. 100 000 VND võib valmis panna.
Vietnamis kütust ise paaki ei tangita, selleks on inimene, kes selle töö sinu eest ära teeb ja raha maksad kohe sealsamas, võrri kõrval, peo peale. Enamasti kulub kõigeks kokku üks minut. Tšekke ja muud sellist ebaolulist paberimajandust kohtab ainult hotellides ja suuremates kauplustes, seega ära mingeid tšekke ega arveid oota.
Üldjuhul jääb võrri tankimise hind 50 000 – 70 000 VND piiridesse, mis on umbes 2 – 2,5€ ja sellega sõidab omajagu. Kütus on ikka väga odav, kogu reisi kulu arvestades täiesti olematu väljaminek. Kütusekulu on küll kõige väiksem mure Vietnamis ja Kambodžas.
Phu Quoci saare teed ehk siis põhimaantee ümber saare on rahuldavas seisukorras, üldiselt sama seisukord oli ka mandri-Vietnamis. Alguses võivad ehmatada mõned ootamatud augud, aga paar korda teed läbi sõites jäävad need kohad ju meelde. Lisaks võib olla teele pudenenud igasugust kaupa – betooni, telliseid, kiivreid, plätusid jms huvitavat materjali, nii et väga lõdvaks ennast lasta ei saa.
Vältida tasub kindlasti teeäärset osa, sest seal on liiva, killustikku jms võrri kitsastele rehvidele mittesobivat materjali. Eriti tähelepanelik tasub olla valgete ehk siis turistide suhtes kes võrridega sõidavad, sest nende sõiduvõtted ja kogemused on vahel pehmelt öeldes murettekitavad.
Ise pidin esimestel päevadel korduvalt äkkmanöövreid tegema, kui mõni turist suvatses tagasipööret teha või lihtsalt kellestki mööda sõites järsult vasakule pööras. Aga mingi kummaline “Vietnami õnnelikus” oli kogu aeg hinges, mitte miski ei ärritanud, ei ajanud endast välja. Selline omapärane, mõnus vabaduse tunne, mida võrr annab. Võrri võib muuseas parkida põhimõtteliselt ükskõik kuhu – kus ruumi on. Sai pargitud ka kohvikusse laudade vahele, hotelli fuajeesse…
Lisaks mõtlesin ma aeg-ajalt kohaliku võrripargi ohutusele, sest teedel vedeleb sadu polte, mutreid ja seibe, mis kõik on võrride küljest pudenenud.
Aga – ei ühtegi avariid, ei ühtegi tee ääres seisvat rikkis võrri. Ka minu enda võrr pidas lõpuni vastu.
Võrr on muidugi siiski leebelt öeldud, sest tegelikult oli selle kubatuur 125 cm3 ja tippkiirus spidomeetri järgi 160 km/h. Ise üle 120 km/h sõita ei riskinud – T-särgiga, paljaste käte ja teksastega. Kiiver oli lihtsalt niikuinii moepärast peas.
Kui päris ametlikult võtta, siis on turistil üle 50 cm3 kubatuuriga tsikliga sõitmine illegaalne – mina aga ühtegi politseid ei näinud ja ühtegi probleemi ei tekkinud, kuigi läbi sai sõidetud ikka väga-väga palju. Võimalik, et isegi kuni tuhat kilomeetrit (sealhulgas Kambodžas).
Kui politseiga probleem tekib, siis tuleb jääda tagasihoidlikuks ja viisakaks ning väidetavalt pakkuda probleemi kiireks ja kohapealseks “lahendamiseks” $20-50. Aga isiklik kogemus, nagu öeldud, puudub.
Teise päeva õhtuks läksin tagasi oma hotelli. Vaatasin kohalikku telekanalit, millestki muidugi peale pildi aru ei saa ja peale kohalike kanalite seal midagi ka polnud. Lääne kanalid on seal tasulised ja odavamad hotellid endale seda luksust lubada ei saa. Tellisin omale tuppa ühe pitsa, värskendav dušš ja siis magama.
Päev 3
Täna oli aeg hüvasti jätta minu Seaside Village hotelli ja sealse ülisõbraliku poisiga, kelle nimi mulle kahjuks meelde ei jäänudki… Pigem ma vist ei küsinudki. Minu jaoks oli ta lihtsalt “sõber”. Saime ülihästi läbi, ma helistasin talle aeg-ajalt ka edaspidi, kui mingit abi oli vaja ja eks tema võrr ju oli ka minu käsutuses kõik see aeg. Lisaks, kui ma Kambodžasse läksin, üürisin tema käest kolmeks päevaks toa, et oma asju seal hoiustada.
Tema inglise keel on küll jube vigane, nagu enamikel vietnamlastel, aga kuidagi me suheldud saime.
Liikusin oma vana võrriga põhja poole – ees oli ootamas Radisson Blu. Mõtlesin, et premeerin ennast sünnipäeva puhul väheke parema hotelliga.
Umbes 20 km sõitu, mis on seal poole tunni tee. Radisson asub saare põhjapoolses osas.
Seal asub muuseas ka saare parim haigla – suuresti ka Vietnami parim haigla regioonis -, sest see on erahaigla ja teenindabki peamiselt välismaalasi. Kohalikele nii kallisse haiglasse asja enamasti ei ole.
Saabumine Radissoni oli omaette kogemus.
Vietnam on üldiselt siiski vaene riik. Et mitte öelda – väga vaene. Elatustase on madal. Radissonile kuulub (või siis rendib) seal saarel aga päris suur maa-ala, võiks öelda, et oaas.
Keerad maanteelt vasakule ja sõidad juppjagu maad mööda peegelsiledat asfalti, mis ei ole Vietnamis sugugi tavapärane. Kogu tee, täies pikkuses, on õhtul valgustatud. Palmid, lilled, roheline muru… Mitmed, kokku ehk isegi kümme aednikku, kastavad seda tohutut ala puhta veega. Lihtsalt, et oleks roheline. Ja see kõik on hotelli territoorium.
Tuleb esimene putka, sees valvur. Vormiriietes, pilotka peas, nimesilt rinnas. Väga soliidne, ma ütleks. Astub tee peale ette ja vehib kätega risti, tehes edasisõitmist keelavaid liigutusi.
Üks asi on sõita sinna hotelli taksoga, limusiiniga või bussiga. See oleks normaalne ja ei ärataks ka turvamehe tähelepanu. Aga hoopis teine asi on sinna sõita T-särgiga, seljakoti, igivana võrri ja antiikse kiivriga:
“Vabandage, see tee on siit edasi ainult hotelli külalistele! See on eravaldus”.
“Jah, ma olengi külaline”.
“Kuhu te lähete?”
“Radissoni”.
Kerge umbusklikkusega lastakse mind edasi. 300 meetrit sõitu ja uus putka koos turvamehega teepeal ees (!).
“Kuhu te lähete?”
“Radissoni”.
Hmmm… Olgu sõitke siit edasi sinna ja sinna ja parkige sinna…
Parkida tuli maja nurga taha, et härrade ja prouade silmi mitte selle koleda võrriga riivata.
Sõidangi siis edasi ja pargin oma võrri maja nurga taha.
