PHU QUOC
Phu Quoc, Vietnam – neljas osa
Päev 9
Ärkasin hommikul vara. Õhk oli mõnusalt jahe, ehk 28 kraadi. Päike juba tõusis, seejärel hommikusöök. Seljakott selga ja omanikuga ajutiselt hüvasti jäetud, sest ma tulen siia veel tagasi.
Istusin võrri selga ja panin minema. Kohalikus bensiinijaamas paak täis, ikka sama liigutus mis Vietnamiski – täispaak!
Käsin linna peal. Seal on kuulus krabiturg, mis mulle küll suurt muljet ei avaldanud. Pigem lihtsalt tavaline kalaturg, kus müüdi ka igasugust muud nänni. Kala grillitakse sealsamas, kõik kohad on suitsu, saginat ja jutuvada täis. Omal moel romantiline.
Läksin vaatama ka kalameeste tegemisi, kes õngega kala püüdsid. Iga Eesti kalamees kortsutaks kadedusest kulmu, kui näeks, kuidas seal kala näkkab. Viskab õnge sisse ja viie sekundi pärast tõmbab kalakese välja. Mitte küll mingit suurt imeelukat, pigem väikese särje tüüpi kala. Kümme minutit vaadelnud, sain aru, et seal võib kala püüda ka kinnisilmi – viska lihtsalt söödaga konksu vette ja tõmbad kohe välja. Kala ongi konksu otsas.
Nägin rannapromenaadil ka esimest korda elus “päris” sajajalgset. Vaatad ja mõtled, et kuidas selle ussikese (looma?) aju küll töötab – sa pead pidevalt oma sadat jalga sünkroonis liigutama, et edasi liikuda. Kuidas ta oma jalgade otsa ei koperda?
See oli päris huvitav vaatepilt. Väga toimekas oli muuseas, see sajajalgne. Või mitu jalga tal iganes täpselt oli…
Maps.me abimeheks ja sihiks oli nüüd džungel. Minu eluunistus, minna džunglisse. Ehedasse, päris džunglisse. Mitte kuskile teemaparki, turistirajale või botaanikaaeda, vaid metsikusse loodusesse. Olen alati kadestanud neid rännumehi, kes džunglites seiklevad. Ja nüüd on see siinsamas, minust kümne kilomeetri kaugusel. Ohud on ainult boonuseks.
Paningi minema sisemaa poole. Alguses mööda suurt maanteed, mis siis natuke väiksemaks muutus, siis kruusateeks ja siis veel väiksemaks ja lõpuks teerajaks muutus.
Kui su eluunistus on olla džunglis ja sõidadki lõpuks mööda teerada, kus looklevad ülevalt alla mitmekümnemeetripikkused väädid, mitmesaja-aasta vanused puud… Loodus, mida sa pole kunagi nii lähedalt näinud… Ahvid väätide otsas rippumas.
Väga palju erinevaid hääli – linnud, ritsikad ja ilmselt ka muud loomad, aga mu bioloogiaalased teadmised ei ole just tugevaim külg. Käelaba suurused liblikad. Džunglile omane niiskus, soojus, erinevad helid ja hääled.
Igasuguseid sisalikke ja muid loomakesi nägin, kelle nimesid ma ei teagi ja keda pildistada alati ei õnnestunudki. Ja ega ma tegelikult ei viitsinudki. Ma reisin siiski endale ja mälupilt on niikuinii hoopis teine kui foto. Ei saa sa fotole neid lõhnasid, helisid, niiskust, soojust ja tundeid.
Ja seal pole mitte ainsamatki turisti. Oled sina ja džungel, mingi kipakas teerada…See oli üliäge! Erakordne!
Sõitsin muudkui sügavamale džunglisse sisse, teerada on juba päris kitsuke. Kuni märkasin ühte väiksemat küla, pigem asurkonda, mis koosnes paarist majakesest. Üks maja oli päris kobe. See ei olnud hotell, aga siiski normaalne majake. Peatusin seal ning käte, jalgade ja kehakeelega küsisin, et kas ma võiksin seal ööbida?
Muidugi! Absoluutne vaesus ja külalislahkus üheskoos. Kanad elavad toas. Maja on nii hõre, et igalt poolt paistab läbi. Katus on kokku pandud mitmekümnest erinevast plekitükist. Magatakse madratsil põrandal, tekiks on lina.
Ja nad on samas õnnelikud inimesed. Nad lihtsalt on õnnelikud, seda on näha ja seda ei saa varjata. Nad on palju õnnelikumad oma vaesuses, kui eurooplased oma rikkuses. Nagu ma isegi seal ennast tundsin. Vabana, õnnelikuna.. Raske on seda kirjeldada, see on niivõrd eriline. Sa oled oma unistuste keskkonnas, terve, õnnelik… On soe, on päike..
Minu elu meeldejäävaim ööbimine suvalises majanurgas, keset džunglit. Sääsed, jah, neid seal on. Hügieen muidugi olematu. Mingit dušši või kraanikaussi muidugi ei ole. Vesi seisab ämbriga õues. Teler ja muu selline mõttetus oleks seal lausa kohatu.
Kolasin seal “külas” ringi, natukene kaugemalegi. Kusjuures ma ei tundnud ennast seal üldse võõrkehana ja ega mindki väga erilise pilguga ei vaadatud. Ega nad ikka ju nüüd päris metsinimesed ka ei ole, nagu korowaid näiteks, kes ihualasti mööda džunglit ringi jalutavad. Ja valge inimene on siin ikka igapäevane nähtus. Toitu tuuakse ikka “all-linnast” ja kaup tuuakse koju ikka kilekotiga.
Magasin riietega, padjapüüriks panin oma särgi. Niivõrd-kuivõrd see kuumuses võimalik on, riietega magada.. Malaariale või Denguele mõtleme hiljem. Loodetavasti ikka ei tule. Neid väikeseid punne oli ikka kümneid ja kümneid mu kätel ja jalgadel, näol. Igal pool.
Sõin igaks juhuks ainult riisi, mida lahkesti pakuti. Ja sedagi võtsin potist lusikaga, mida ma tükk aega oma särgi sisse puhtaks nühkisin. Igaks juhuks. Kana jalutab sul voodi kõrval ja nokib putukaid…
Ahvid ronivad õues, sabapidi väätide otsas rippumas. Eks nad on õppinud kohalikelt süüa küsima. Pigem nagu koduloomad.
Sisalikud – ilmselt gekod – ronivad mööda majaseinu, kuked kirevad. Majarahvas on söögi valmistanud, tont teab millest see koosneb ja millest sa hästi viisakalt keeldud, justkui sul ei oleks kõht üldse tühi. Riisist piisab.
Igasugused ritsikad siristavad. Sooja umbes 34-35 kraadi. Sa oledki kuskil Kambodža džunglis…
Jah, see on paradiisilähedane tunne. Üks unistus täitus. Hea, kui on sellised lihtsad unistused.
Päev 10
Kahju on lahkuda, aga ei saa ka sinna jääda. Jätad neile $10 ja nad on liigutatud. Ja sul on jube piinlik – piinlik, et me elame niivõrd erineva tasemega elu.
Aga teisalt, nad on palju õnnelikumad, kui mina. Kindlasti kohe on. Nii et ehk oleme me võrdsed.
Sõitsin džunglist tagasi Kebi poole. Umbes tunni aja pärast, teadmata hulk maad enne Kebi, tunnen, et võrr käitub kuidagi imelikult ja vänderdab. Jään seisma, vaatan võrri. Tagumine rehv täiesti, absoluutselt tühi.
Ei teagi, kas lükata käekõrval või sõita. Lükkan käekõrval, aga hoian mootori töös ja annan vaikselt gaasi. Võrr liigub omal jõul. Aga ikkagi pole see kerge. Väljas on oma 35 kraadi sooja, on niiske. Higimull on muidugi otsa ees. Aga ma ei ole üldse pahane või muul moel häiritud. Ma tean, et siia ma ei jää ja mingit muret ei tunne. Omapärane, imelik optimism.
Pärast paari kilomeetrit jõuan mingi asustuseni. Näitan tee ääres seisvale kohalikule katkist rehvi ja küsin, kus seda parandada saab – ikka kurttummade keeles.
No siit mingil “enam-vähem kaugusel” saab. Et sealt keerad paremale ja sealt vasakule ja siis otse ja vasakule ja paremale ja seal vist kuskil midagi on. Ega täpselt ju aru ei saa, mis seal siis on või kus see on.
Lükkan võrri edasi, higi voolamas. Aga meeleolu on ikka hea!
Jõuan umbes 1 kilomeetri pärast “sinna, kuhu vaja”. Tee ääres on mingi käru, kus on võrkkiik. Seal magab üks poiss (või mees). No ehk 15-aastane või 25-aastane. Aga võib olla hoopis 35 – tont seda teab, nende vanusest seal küll sotti ei saa.
Äratan ta viisakalt üles ja näitan tagumisele rehvile.
Poiss/mees võtab väga osavalt välisrehvi maha ja sikutab siselohvi välja. See on täiesti, lootusetult puruks.
Räägib (kehakeeles muidugi), et see on katki, tuleb uus panna. Mina vastu, et ok. Näen isegi, et siselohv on täiesti puruks. Eks ma sõitsin ju täiesti tühja rehviga ikka mitmeid kilomeetreid. Kisub terve võrri sealsamas juppideks, sest muidu ratast kätte ei saa. Summuti, amordid, kümme muud juppi… No ikka suur töö. Aga väga osavalt tegutseb. Paneb uue siselohvi. Siis kõik tagasi – summuti, amordid jms.
Mina arvutan juba enam-vähem peast kokku, palju arve tuleb – 20 või 30 dollarit?
Lõpetab töö, pumpab rehvi täis. Kontrollib – jäi pidama – korras.
Arve – $4. Nii ongi, neli dollarit. Kõik kokku, töö ja uus siselohv. Ma olen päris sõnatu.
Annan viis, rehvimees on ülirõõmus ja ma tunnen ennast halvasti. Mul on temast kahju. See pole reaalne – pool tundi tööd, tuttuus siselohv ja $4 kõik kokku… Kolm eurot. Oleks pidanud $10 andma. Aga tagasi ka enam ei lähe.
Sõidan tagasi oma “ametlikku” hotelli ehk bangalosse, maksan lõunasöögi eest $5 ja saan jälle väga korraliku Pasta Bolognese. Ilm on superilus, pole olnud ühtegi vihmast päeva. Ja temperatuuri alla 30 kraadi samuti mitte. Ma tunnen ennast õnnelikuna.
Mind on nüüdseks hammustanud juba sajad sääsed. Ma ei ole teinud ühtegi vaktsiini ega võtnud malaariaravimit. Ma olen ilmselt idioot, aga jah, ma ei vaktsineerinud ennast mitte millegi vastu ega võta ka maalariatablette. Ma ei muretse üleliia. Mul ei ole ühtegi ravimit kaasas, isegi mitte söetablette.
Ma joon ainult vett, söön kohalike juures enamasti ainult riisi ja ma tunnen hetkel ennast väga hästi. Kehakaal kukub kolinal. Ja mu kõht on täiesti korras. Ausalt.
Päev 11
Täna on minek tagasi Ha Tieni ja sealt Phule. Kell on kümme, aga keda pole, on minu teejuht. Pool üksteist, pole kedagi. Hakkan astuma. Paari kilomeetri kaugusel on tuk-tukid saadaval. Astun mööda noolsirget, imetlusväärselt heas korras, tühja teed edasi.
Siis märkan, et härra “The” sõidab vastu, üks turist peal. Peatab võrri kinni ja ütleb, et viis minutit…
Ma ütlen “okay” ja astun edasi. No kui vietnamlane ütleb 5, siis see on 20. Aga ei olnudki! Oligi viie-kuue minuti pärast minu juures ja korjas mu tee äärest peale.
Panime minema. Kuna ma olin praamile hilinemas, siis käis kogu see teekond täie vilega. 70-80 km/h, kahekesi mingi kipaka võrri peal, mina tagaistmel ja ma samal ajal üritasin isegi filmida. Maanteed on seal ju sellised nagu nad parasjagu on – augulised, laines, igasugust sodi tee peal. Kohati isegi mitte maanteed, vaid pigem muldteed.
Kambodža piir, ma olen seal juba nagu vana kala, kõik viis ametnikku läks ludinal. Siis Vietnami piir ja viis ametnikku, kõik sama ludinal. Respect!
Jälle “sajaga” edasi, sadamasse. Jõudsime kenasti laeva peale. Seekord “Superdong VI” laevaga. No polnud viga, laev oli päris korralik, kuigi “PhuQuoc 6 Express” oli siiski parem.
Mis värk neil selle “kuuega” on? Õnnenumber?
Ööbimine oli täna Seaside Village’is, kus ma oma asju hoiustasin. Arveldasin vahepeal ka võrri eest, olin seda juba päris pikalt rentinud ning arve tuli poolteist miljonit.
Päev 12
Täna läksin sõitma maailma pikima köisraudteega, mis sõidab üle mitme Vietnami saare. See köisraudtee on oma pikkusega väidetavalt isegi Guinnessi Rekordite raamatus sees. Ligi 8 km vist oli selle pikkus.
Pilet maksis edasi-tagasi 250 000 VND, kuigi võin ka eksida. No sinnakanti. Ja jällegi – millised sõbralikud vietnamlased! Vahetad töötajaga paar lauset ja ta on juba siiralt sõbralik. Lehvitab sulle nagu parimale sõbrale, kui kabiini astud. Ja see on ehe, siiras! Kuidas ma kadestan nende õnnelikuks olemist. Aga… ma olen seda siin isegi! Võib olla ongi asi hoopis minus?
Sõit on muljetavaldav, eriti see kõrgus, kus sa maa ja taeva vahel vaid ühe konksu otsas ripud. Vaated on suurepärased.
Sihtpunkt ehk Hon Thomi saar ise on puhas turistikas, aga mulle sobis üks asi – lainetus oli väike ja skuutrisõit seega ideaalne. Rentisingi skuutri kümneks minutiks 600 000 VND eest ja see oli mõnus kaif. Kümne minuti asemel annavad nad sulle veerand tundi või rohkemgi ja saad seal just parasjagu mõnusa lainetuse peal, täiskiirusel sõita – see on päris hea adrenaliinilaks. Igatahes, gaas põhjas, sõitsin kuni kilomeetri kauguseni kaldast, kuniks juba liiga suured lained vastu tulema hakkasid.
Sao Beach rannas pakutakse samuti skuutriga sõitmise võimalust sama hinna eest, aga seal on lainetus palju rängem ning sõidumõnu ei ole päris see. Skuutriga saad sõidumõnu just selle “õige” lainetuse korral See raha oli seda sõitu väärt. Täiega!
Kohapeal on ka kohvik, suveniiripood ja muu sihuke ninn-nänn, aga adrenaliinilaksu andis muidugi ainult skuuter ja korraliku elamuse köisraudtee. Vägeva elamuse!
See väike kabiinike kõigub seal üleval tuule käes ikka päris korralikult ja noh… kui ikka allapoole vaatad, siis vabalangemist on tükk maad. Aga mingit suurt hirmu või ahastust seal kabiinis peale siiski ei tule. Igal juhul soovitaksin selle ära proovida. See võiks olla üks nendest “must see” tegevustest.
Täna vahetasin viimast korda ka hotelli ja sõitsin tagasi “põhja”, Radissoni. Mõtlesin, et paar viimast päeva lebotan lihtsalt niisama. Nähtud ja tehtud ja käidud ka juba.
See oli nii kodune tunne – sõita turvaputkadest mööda ja turvatöötaja enam ei peatanud mind, hotelli turvamehed tundsid mu samuti ära ning letiteenidaja lehvitas juba kaugelt. Tuba anti muidugi kuuendale korrusele.
Neil on seal sadu kliente, ei tea, kas neil oli lihtsalt hea mälu või ma jäin neile ikka eriliselt silma oma totaka kiivri ja võrriga. Või ehk oma suhtlemisega. Ma olen väga empaatiline, sõbralik kõikidega ja igal pool. Näiteks pean ma koristajast ja direktorist ühtmoodi lugu, minu jaoks on nad mõlemad võrdsed – on nad ju mõlemad töötajad. Lihtsalt tööd on erinevad. Ja võib olla mingil moel nad tunnetavad seda või mulle ainult tundub nii.
Viskasin asjad tuppa ja läksin duši alla. Seejärel tegin tassi kohvi, läksin rõdule ja vaatlesin merd.
Juba esimesel korral siin hotellis viibides jäi mul pilk peatuma ühel kauguses asuval saarel, mis keset seda Tai lahte asus. Ilm oli ilus ja soe, võiks selle ju ette võtta?
Läksin alla vastuvõttu ja küsisin, kuidas sinna saarele saaks. Näitasin rõdult tehtud fotot saarest. Umbes viis kilomeetrit sinnani võis olla… Hòn Bàn oli saare nimeks.
“Ei-ei-ei, sinna ei saagi. Sinna transporti ei käi ja eksursioone ei tehta. Asustamata saar”.
Jõudsin hetkeks nõutuks muutuda, aga jonni ka ei jätnud. Kui sinna ei saa, siis järelikult ma tahan sinna minna. Igasugune “ei” tekitab minus elavat hasarti.
Üks teine letiteenindaja, kes minuga alati väga sõbralik oli ja mu käsi hooldas, tundis kõrvalt huvi, kas ta saab mind aidata. Hakkasin talle tõlkeäpiga selgeks tegema, et mul on sinna saarele väga-väga-väga vaja saada. Ehk mõni kohalik kalur viiks mu ära?
Viis minutit kõnesid ja vietnamikeelset vadistamist, leitigi lahendus.
Lühidalt nägi asi välja nii – mulle telliti linnast taksojuht, kes tundis üht kohalikku kalurit. Taksojuht tühja taksoga ees, mina võrriga järel, panime kaluriküla poole teele.