PHU QUOC
Phu Quoc, Vietnam – viies osa
Taksojuht sõitis päris ranna äärde välja, ühe väiksema külani, kus kohalik kalur juba ees ootas. Selgitati siis kalurile asi veelkord vietnami keeles ära ja maksin taksojuhile tema tasu.
Seejärel oli kohe ka paadimees käsi ettesirutatult, ühemõtteliselt, küsimas mu käest miljon dongi. Liivale number ühe taha nulle ritta joonistades.
No see oli Vietnami mõistes päris suur raha. Isegi kahtlesin sekundiks – mitte raha pärast, vaid et kas see natuke liiga aferistlik ei ole. Ja mäletan, et mulle öeldi enne reisi – ära kunagi maksa kusagil raha ette!
Aga kuna ma kartsin, et pikalt kõheldes – rääkimata kauplemisest – jään sellest kogemusest hoopis ilma, maksin talle raha ära.
Ja õige varsti sain aru, et see oli täiesti aus hind selle reisi eest. Täie raha eest!
Paat oli ürgvana, selline ehe kaluripaat, aga seda enam mulle see meeldis. Väike ja kipakas, päevinäinud, puidust paat, taga pika varre otsas sõukruvi, mida käitas plärisev bensiinimootor. Jalanõud jalast ja sumpad paati. Vesi on ikka mõnusalt soe siin! Puhas!
Paadimees ise ahtris, seisis püsti ja navigeeris kindlameelselt paati.
Algus oli nagu ikka, selline tavaline paadisõit – ilus ja romantiline. Phu muudkui kaugenes ja Hon Ban hakkas lähemale tulema. Aga ikka visalt, väga visalt.
Ja siis, veel pisut aja pärast saingi ma aru, miks see reis miljoni maksis.
Lained… Need olid ikka korralikud lained, võisid isegi kuni paari-kolmemeetrised olla – väga raske on laine kõrgust merel hinnata – ja nad ei ole sellised pikad ja sujuvad nagu ookeanil, vaid tulevad ikka väga kiiresti peale, tiheda intervalliga. Sa näed, kuidas tuleb sulle laine külje pealt vastu, laine on nii kõrge, et varjab suure saare, paadimees teeb osava manöövri ja me “künname” õige nurga all üle selle laine. Aga osa lainest tuleb ikka paati üle serva sisse. Kõik kohad on hetkega vett täis, mina läbimärg. Siis tuleb kohe teine laine ja kolmas jne jne. Võitlen tasakaalu ja tehnika säilitamisega, et seda vee eest hoida.
Paadimees laveerib väga osavalt lainete vahel, et õige nurga all laine “vastu” võetaks. Lained muudkui laksavad vastu paadi külge, vesi pritsib ja vahutab. Vesi muutub aina süngemaks, mustemaks, meri sügavamaks ja lained järjest suuremaks.
Pilt, kirjeldus või foto ei anna seda mõtet päris hästi edasi ja ega seal pildistamiseks suurt võimalust polnudki. Vaata, et ise vette ei kuku ja tehnika sai veekartuses lihtsalt kotti peidetud. Aga emotsioon oli võimas!
Antud foto on tehtud päris kalda ääres, siin pole lainetust veel ollagi.
Enam-vähem kahe saarel vahel oli lainetus kõige suurem ja mul käis peast läbi mõte, et jube tobe lõpp reisile. Kuskile Tai lahte ära uppuda. Keegi ei saagi teada, kuhu ma jäin. Hoiad kahe käega paadiservadest kinni, paat kõigub nagu pähklikooreke. Aga paadimees oli väga enesekindel, kuigi ka temal oli suuri raskusi püstiseismisega, ühe korra kukkus temagi uppi…
Aga kuna ma ise olen loomult väga sihi- ja põhimõttekindel, siis pigem upun, aga alla ka ei anna. Jah, tõsiselt. Allaandmine on uppumise kõrval haledam. See jääks vaevama.
Mingil hetkel, kui ma paadimeest “omas elemendis” nägin, osavalt laineid pareerides, mõistsin, et see on ilmselt ainult maarotile hirmutav kogemus, et ju see asi on ikka kontrolli all ja midagi hullu ei juhtu. Inimene vist harjub tõesti kõigega.
Saar ise asub umbes kolme kilomeetri kaugusel “rannikust”, nii et sinna oli oma pool tundi sõitu, aga kohale me jõudsime.
Ütlesin paadimehele, et anna mulle pool tundi aega (näitasin kella) ja kolasin mööda saart ringi. Ronisin saare kõige kõrgema künka otsa ja istusin sinna maha. Kambodža paistab siit ilusasti kätte. Phu Quoc ka muidugi. Ilm oli super, soe ja päikesepaisteline. Ma võiksin siin istuda tundide kaupa ja lihtsalt merd vaadata
Kui paadimees välja arvata, siis sa istud ihuüksi asustamata saarel keset Tai lahte ja sa näed nii kaugele igas suunas, kui silm vähegi seletab. See oli väga mõnus kogemus. See oli kohe päris kindlasti seda raha väärt. Kahtlemata!
Minu üks parimaid ja meeldejäävamaid emotsioone Vietnamis!
Tagasisõit polnud enam pooltki nii hull – lained olid küll sama suured, aga ma olin nüüdseks juba täiesti kindel, et küllap vietnamlased teavad, kuidas paate ehitada ja neid merel käsitleda. Nad on ju elupõlised kalurid. Ja mis veel hullem – ma isegi nautisin seda! Kuidas mulle meeldib adrenaliin!
Päev 13
Lubasin endale täna lihtsalt ühe puhkepäeva. Ei viitsinud väga kuhugi minna ega midagi teha. Võtsin lihtsalt vaba päeva ja nautisin kõiki hotelli poolt pakutavaid hüvesid. Puhkasin umbes nii, nagu seda vist tavaliselt tehaksegi.
Tunnike lamamistoolis basseini ääres, jäätisekokteil baarist, siis võtsin laenutusest allkirja ja toanumbri vastu ratta ja väntasin sellega ostukeskusesse.
Ostsin jäätist ja šokolaadi. Jäätise jõudsin enne lõplikku ülesulamist ära süüa, aga šokolaadi ei õnnestunudki päästa – see sulas taskus kokku. Nii kuum on seal lihtsalt. Lisaks ostsin mõned suveniirid.
Vaatasin pool päeva (ja pool ööd) telekat. Nii palju häid filme – mul kodus ei ole kunagi aega telerit vaadata. Kummaline, et telerivaatamiseks tuleb Vietnamisse sõita. Kell kaks öösel käisin veel mõnusalt sumedal mere ääres. Kell kolm magama.
Päev 14
Täna oli juba selline natukene kurvema alatooniga päev, sest homme pärast lõunat tuleb juba lennukile hakata minema ja täna on justkui koolivaheaja eelviimane päev, kus sa paratamatult mõtled juba koolile.
Need nädalad läksid väga ruttu. Ma küll ei arva, et midagi jäi väga tegemata või nägemata, aga kaks nädalat Vietnamis on siiski lühike aeg. Muidugi käisin ja tegin ja nägin palju rohkem, kui siia kirja jõuab panna, aga ikkagi, teeks veelgi rohkem.
Täiesti võimalik, et see on minu elus esimene ja viimane kord Vietnamis olla – nii kaugel, nii eksootilises riigis. Ja ma nägin ainult murdosa sellest riigist, nendest inimestest, loodusest. Siin on palju sellist, mida tahaks uuesti ja uuesti kogeda.
Isegi võrriga sõitmine, igapäevane poes käimine või kütuse ostmine – see kõik on omamoodi huvitav. Seiklus.
Viisingi täna võrri selle omanikule tagasi, maksin lõplikud arved ja sõitsin taksoga tagasi hotelli. Muuseas, takso ei ole seal sugugi nii odav, kui arvata võiks. 19 km ots maksis 12 eurot, mis on peaaegu, et võrreldav Tallinna taksohinnaga. Kui mitte ei olegi sama.
Kõige odavam, kiirem ja omal moel ka mugavaim – saad sõita kuhu iganes, ka mööda jalgradasid, poe ukse ette; parkida igale poole, näiteks hotelli vastuvõtuleti ette jms – liiklusvahend on Vietnamis kahtlemata võrr.
Võrrist oli muidugi kahju lahkuda. Kuidagi armsaks sai see kahe nädalaga.
Ja üldse, kogu see Vietnam.
Ehk on teistel inimestel Vietnamisit teistsugused kogemused, aga mina kohtusin Vietnamis eranditult ainult lahkete, rõõmsate ja sõbralike inimestega, kes olid heatahtlikud ning alati valmis aitama. Ma ei tundnud ennast mitte kordagi kuidagi ohustatuna või ebamugavalt. Käisin kohalikes slummides, kõrvaltänavatel, väljaspool “turismipiirkonda”. Ma ei pidanud kordagi mõtlema, et sinna ei julge minna või pimedal tänaval liikuda ei ole ehk turvaline. Või et midagi oleks tahetud varastada.
Kui ma sõitsin võrriga, unustasin alailma oma telefoni mopeedi avatud laekasse, kus see oli alati kõrvalseisjatele nähtaval. Ma hoidsin seda seal, kuna ma kasutasin uutesse kohtadesse sõitmiseks pidevalt Maps.me rakendust ja seega kasutasin telefoni kogu aeg. Käisin söömas, poodides, isegi ööbisin hotellis – oops, unustasin telefoni õue. Lähed õue, inimesed sebivad su võrri ümber… kas on veel alles? Muidugi oli.
Rohkem ei unusta! Ja ikka ja jälle unustasin. Ja ikka oli alles.
Kord unustasin päikeseprillid pitsamüügiletile. Toodi joostes prillid järele, ise nii õnnelikud! Loomulikult ei varasta seal keegi su võrri ega kiivrit selle istme pealt. Ja nii mõneski kohas võetakse välisjalatsid jalast ja minnakse ruumi sisse. Ei ihaldanud keegi ka mu jalatseid. Ei kadunud loomulikult midagi ka mu hotellitoast, kuigi nii mõnigi kord unustasin ma lauale ka raha, kaamera või GoPro.
(GoPro kaamera on muuseas Vietnamis väga hinnatud kaup, seda seal kohalikus poes ei müüda, vähemasti Phu Quocil mitte. Nii mitmeski kohas taheti mul kaamera ära osta, just randades, kus skuutrit ja langevarjusõitu pakuti. Hinnaks pakuti 4-5 miljonit dongi. Ei olegi väga paha hind kasutatud GoPro eest, aga ma ei näe põhjust oma asju müüa).
Ainus asi mind vaevama jäi, oli see, et mul jäi käimata Fansipanil, Vietnami kõrgeimas tipus. Aga teisest küljest on mul Euroopaski ju veel 28 tippu võtta. Igale poole ei saagi jõuda.
Päev 15
Täna siis hommikul asjad seljakotti ja tuba korda. Kõik, mis vähegi ebavajalik ja mida ei näinud mõtet Eestisse kaasa vedada, jätsin hotellituppa prügikasti kõrvale. 5 kg seljakoti kaal piiranguid seadmas. Igasuguseid meeneid sai ju kaasa ostetud ja seljakoti kaal kippus vägisi üle viie kilo minema.
Hommikusöök, dušš ja rõdul kohvi joomine. Esimene hommik, kus nägin taevas pilvi, mis päikest varjutasid. Esimest korda!
Kuidagi nukker oli meeleolu ja oli kahju lahkuda. Inimesed juba tuttavad, teretad hotellitöötajaid nagu vanu sõpru. Lähed hommikul läbi fuajee ja tervitad uksehoidjat, autojuhti, vastuvõtutöötajaid. Ja nemad muidugi kõik vastu, ikka kummarduse saatel. Ja väga siira naeratusega – no tõesti siiralt.
Päris esimesel päeval siin hotellis, hommikusöögil, küsiti lauda juhatades toa numbrit ja siis uuriti hoolikalt oma lehelt, kas hommikusöök ikka on toa hinnas. Või siis hiljem õhtusöök.
Nüüd aga tehakse juba kaugelt silmates sulle kummardus ja teenindaja sinu ees liigub laua poole, mille ta sulle kätte näitab. Isegi kohvi ei valatud enam mulle tassi, sest ma olin selle viisakalt ära keelanud. Vietnamlastel on kas loomu poolest väga hea mälu või on hotellitöötajaid seal lihtsalt treenitud igat klienti ja tema soove mäletama.
Suuresti just selle suhtumise pärast ma viimasteks päevadeks siia tagasi tegelikult tulingi.
Arve majutuse eest pandi kenasti ümbrikusse, kaasa veel tänukiri, et ma nende hotelli suvatsesin külastada. Kella kolmeks oli hotelli poolt lennujaamabuss. Korralik buss, nahksisu, konditsioneeri ja külmade jookidega.
Päris kurb oli sõita mööda seda teed viimast korda, mida igapäevaselt kasutasin linna, randa ja igale poole mujale sõiduks. Need putkad seal tee ääres, müüjad… Kui mitu korda ma seal ja seal ja seal olin käinud vett või jäätist või riideid ostmas ja juba tuttavaks saanud müüjatega omal moel suhelnud.
Kogu tee oli tuttav, linnani välja, kõik need 20 kilomeetrit. Kõik augud, kühmud, kurvid, ristmikud…
Imelik, mu enda mälu tundub ka siin kuidagi palju parem kui Eestis. Kõik jääb kuidagi iseenesest meelde – iga detail, inimene, tegevus. Alles hiljem, Tallinnasse jõudes, jõuab mulle selle põhjus kohale. See on stressi puudumine!
Mulle ei meenu, et ma oleks kordagi Vietnamis kogenud stressi! Ei mingeid pingeid, närvilisust, tempokat elu, töökohustusi vms. Kõik kulgeb kuidagi loomulikult, rahulikult, iseenesest. On soe, on päike, on lihtsalt äraolemine, rahulolu. Rõõmsad, rahulikud, õnnelikud inimesed. Jah, täiesti pingevaba olemine. Puhkus. Õnnelikus.
Kell neli lennujaamas. Otsin üles TUI leti ja… Kahju küll, aga lend on edasi lükatud teadmata ajaks. Tehniline rike. Majutus ööseks hotelli. Vot sulle stressivaba elu. Aga see ongi juba killuke Euroopat! TUI on ju Euroopa lennufirma.
Peab küll tunnistama, et TUI poolt organiseeritud hotell oli korralik. Premier Residence, viietärnihotell. Mulle, kes ma olin just Radissonist tulnud, see küll erilist muljet ei avaldanud – sest Radisson oli pigem kuus tärni – ja minu väikest pettumust tagasilennu edasilükkamisest see ei korvanud, aga õhtu- ja hommikusöök oli hinnas ning tuba väga korralik. Terrassiga tuba, trepp otse basseini.
Õhtusöök rikkalik, millestki puudust küll ei tundnud. Kui kohvile koort küsisin, siis soojendati ja vahustati see kannus üles ning valati armsasse, eelnevalt ülessoojendatud kannukesse. Sellised pisiasjad, aga sa märkad seda, sest see on hooliv. Soliidne, väga kõrgel tasemel teenindus.
Muidugi oli ka toas ja ka õues kõik olemas, mis viietärnihotellides ikka on. Väga hea konditsioneer, mugav suur voodi ja avar duširuum koos kahe valamuga. Väga puhas ja hoolitsetud tuba, näiteks dušiklaasidel ei olnud kuivanud veepritsmeid. Klaasid poleeritakse iga päev üle ja see pole tegelikult sugugi kerge töö. Nii oli see ka Radissonis.
Ilusad välibasseinid baari, rätikute ja lamamistoolidega jms. Privaatrand ja päikeseloojang 100 meetri kaugusel toast.
Õhtul oli seal veel eriliselt romantiline – basseinide, basseinibaari ja kõnniteede valgustus oli väga efektselt lahendatud. Veetsin tunnikese hilisõhtul veel basseinides. Väga ilus ja mõnus koht – puhkamiseks loodud.
Lähedastega õhtul telefoni teel suheldes sai nalja visatud, et natuke McGuyveri teipi ja lennuk on homseks loodetavasti korras. Hilisõhtul tuligi info, et lennuk on kokku teibitud ja järgmisel päeval millalgi peale kella 11 peaks välja lendama. Kõik puhkajad viiakse hommikul bussidega hotellist lennujaama.
Päev 16
Kell 6.00 äratus. Teed rõduukse lahti, mõnus soojus hoovab tuppa. Lähed välja, jalutad rannas. See on täiesti inimtühi. Lained sahisevad randa, päike on juba päris kõrgel. Viimased sõõmud idülli ja soojust. Mul on kohutavalt kahju Vietnamist lahkuda.
Tuppa tagasi, dušš. Siis hommikusöögile. Päris korralik hommikusöök, kõik vajalik olemas. Natukene ka eksootilisemat menüüd. Ise eksootikaga ei riskinud, sest tahtsin oma korras kõhule lõpuni kindlaks jääda. Kõht isegi mitte ei korisenud selle kahe nädala jooksul. Saab küll, kui elementaarset hügieeni pidada ja mõistlikuid toiduvalikuid teha.
Varsti tulidki bussid ette, samuti väga korralikud. Organiseerimise poole pealt ei saa TUI-le küll midagi ette heita, kõik sujus kohapeal operatiivselt ja sujuvalt ja kvaliteedi pealt ei koonerdatud.
Lennujaamas ootasin, kuniks järjekord lahtus, jalutasin lihtsalt lennujaama ees.
Kümme taksojuhti jõudis mulle selle ajaga “odavat” linnasõitu pakkuda. Ohjah… hea meelega läheks tagasi ja alustaks oma Vietnami seiklust otsast peale. Mitte kordagi ei tekkinud tunnet, et tahaks juba koju tagasi.
Sain oma piletid kassast kätte, turvakontroll ja lennujaama ootesaali. Ootesaali aknast oli näha ka meie lennuk, ikka seesama Dreamliner. Ja loomulikult, “tehniline rike” – pigem selle tehniline poolik lahendus -, kriipis häirivalt nii silma kui ka hinge. Lennuki esiklaas oligi teibiga servadest kinni kleebitud.
No ei ole väga julgustav vaatepilt 9500-kilomeetrist lendu silmas pidades. Võib-olla jääks siiski Vietnamisse?
Aga Vietnamisse ma siiski ei jäänud ja ka teip koos esiklaasiga pidas lennureisile vastu. Võib olla ainult selleks, et mul oleks kunagi veelkord võimalus Vietnamisse tagasi minna. Kahtlemata on see üks maailma imelisemaid riike oma looduse, inimeste ja külalislahkusega. See riik on õnnelikuks olemiseks loodud. Nii on!