CHICAGO
VI.
Chicago. Minu reisi üks peamisi eesmärke.
Kuna ma saabusin sinna pimedas, siis oli päris muljetavaldav seda linna juba kaugelt, tuledesäras, näha. Loomulikult on ta kolossaalne, tohutult suur. Autode vool linna on lakkamatu, viis-kuus sõidurida katkematult autosid täis. Voolan nagu jõgi, allavoolu.
Aga meeleolu on ülev, enesetunne super. Ma olen siiski teinud läbi juba arvestatava osa reisist, läbinud 2800 miili (4500 km). Ma olen siia kohale jõudnud ja seega on kõik plaani järgi kulgenud.
Kuna on juba üsna hiline aeg ja on pime, siis otsejoones tütre juurde. Kuhu siis veel.
Kui mõnus tunne on veereda kogu selle linna melust, kisast ja kärast vaiksemale kõrvaltänavale ning jõuda maja ette, kus elab minu jaoks nii oluline inimene.
Mulle meeldivad need ameerikalikud elurajoonid, kus tänavad on palistatud puudega, armsad, kahekorruselised majad kummalgi pool teed, igal majal oma aed. Olgugi, et väikene, aga ikkagi oma aed. Igal teisel-kolmandal majal lehvib vardas USA lipp. Patriootlik, rahvuslik.
Astun autost välja. Tänav on vaikne, on soe. Isegi mõned rohutirtsud siristavad.
Maja uks avaneb ja sealt astub välja üks kaunis printsess. Ma ei tea, kas ta just maailma kõige ilusam printsess on, aga kõike kallim on ta küll. Vist ikka kõige ilusam ka. Kahtlemata.
Kuna täna õhtuks konkreetseid plaane ei ole, sai peale paaritunnist koosolemist ja suhtlemist sõidetud taksoga kesklinna, kus mul on ööbimiseks Radisson Aqua hotelli tuba broneeritud. Ei taha ma töönädala keskel seal teistel jalus olla. Niikuinii lähevad nemad hommikul vara tööle, hakkab seal üks hommikune sagimine ja mina pean kesklinna minema ikkagi. Ja üleüldse – väike hellitus kulub ka mulle nüüd ära.
Laura laadis mu telefoni taksoäpi, milleks Chicagos on ilmselt populaarseim “Lyft” ja taksode tellimine ei olnud mul edaspidi raskem, kui paari kliki kaugusel. Väga mugav taksoäpp. Sai valida ka sõidujagamist, luksuslikumat taksot või lausa limusiini.
Mina kasutasin muidugi tavalist, kõige klassikalisemat varianti ja üldiselt oli takso ka 2-3 minutiga kohal. Takso ei ole Chicagos odav, aga ka mitte meeletult kallis, kusjuures hind sõltub vägagi kellaajast – tipptunnil on see 2-3 korda kallim. Üldiselt tuleb aga takso Chicago kesklinnas kohale isegi tipptunnil umbes 10 minuti jooksul.
Radisson Aqua kõrgub Michigani järve kaldal, südalinnas. Päris korralik neljatärnihotell, mille rõdult avaneb vaade järvele, pargile ning Buckinghami purskkaevule. Väikese, sõbraliku vestluse eest administraatoriga sain tasuta upgrade’i kõige kõrgemale, viimasele korrusele.
Kuna tegemist oli Business klassi toaga, siis võib öelda, et see oli isegi luksuslik.
Kui mõnus tunne see on, kui sa ei pea voodist otsima juuksekarvu, sa ei pea muretsema, et rätikud on vanad või plekilised või et voodilinad on väsinud.
Ülim, no tõesti ülim puhtus – kõik vajalik samuti olemas. Isegi väike korvpallisaal, rääkimata basseinidest, piljardist, lauatennisest, jõusaalist, saunadest ja muust sellisest tavalisemast. Hotell, kus sa tõesti puhkad!
Päev 9
Hommikused veeprotseduurid, hommikusöök ja siis linna peale.
Otse hotelli kõrval asub tuletõrjedepoo, üks tuletõrjeauto garaažis. Näen seal ühte ametnikku ringi liikumas ning tegin temaga juttu. Ohvitser küsib, et kust ma tulen?
Ütlen, et Eestist.
“Wooooow!”, ütleb tema, tehes väga üllatunud näo.
Mina olen hämmelduses, küsin, et kas ta tõesti teab, kus Eesti asub?
“I have nooooo idea!” vastab ohvitser ja hakkab naerma.
Kontakt oli loodud ja seejärel tehti mulle päris põhjalik eksursioon depoos. Näidati varustust, tehnikat, puhkeruume. Sain võimaluse ka autosse istuda. Ehe kogemus.
“Kas tahad paar tiiru ka kvartalile peale teha, sireenidega?” pilgutati mulle kavalalt silma. Sõbralikud on ameeriklased küll, ei saa kuidagi öelda, et ei oleks.
Edasi panin jala minema mööda järve äärt pargi poole, kus asub teleseriaalist “Tuvikesed” tuttav ja ilmselt üldse üks kuulsamaid purskkaevusid – Buckingham Fountain.
Mõnus äratundmisrõõm – näen ma ju seda purskkaevu iga kord, kui kodus “Tuvikesi” vaatan.
Edasi liikusin veepargi ja planetaariumi poole, kindla kavatsusega neid külastada, aga mingil hetkel tundsin, et jalahaav, mille ma Albuquerques sain, teeb valu. Võtan plaastri maha ja näen, et haav on mädanema läinud. Päris räige vaatepilt.
Panin tookord haavale apteegist ostetud suvalise plaastri, nüüd märkasin, et plaaster on haava poolt kilega kaetud. Missugune plaastritootja saab sellise asja peale tulla? Kile ju ei hinga! Neli päeva haudunud seal..
Viskasin plaastri minema ja kuna haav asus hüppeliigese juures, käärisin lihtsalt teksasääred natuke kõrgemale.
Näeb väga moodne välja. Tellisin omale takso ja sõitsin hotelli.
Algas tohterdamine. Võtsin minibaarist pudeli Russkaya Vodkat. Leotasin haava viinaga puhtaks ja jätsingi ta lahti – et haav õhku saaks.
Võtsin endale täna “vaba” päeva ja keskendusin enda ravimisele. Võib olla oligi see märguandeks, et üks päev ka puhkust võtta.
Tuba oli juba ära koristatud, uued linad pandud ja pudelivett lisatud. Tellisin tuppa pitsat ja Coca-Colat, vaatasin telekat ja lihtsalt lebotasingi niisama. Täitsa nagu päris puhkus. Jäin vist isegi magama.
Ühel hetkel helistab mulle Laura ja ütleb, et auto on vaja täna tagasi viia, millal ma jõuan? Appi… Selle olin ma üldse ära unustanud.. Mul siin auto ka ju. Auto seisis aga linna teises otsas.
Joppenpuhh. No ei saa inimese moodi puhata.
Sai siis jälle takso tellitud ja auto järele mindud, et see Hertzi tagastada ja ühtlasi Nationalist uus auto võtta. Midway lennujaamas peaks see vahetus toimuma.
Hertzis käis auto tagastamine kiiresti ja valutult, maksimaalselt kolme minuti vaev. Auto asjadest tühjaks ja seljakotti. Ten points to Hertz! Ideaalilähedane autorent.
Väike jalutuskäik Nationali poole. Väike segadus tekkis Nationalis kuupäevade ja kaasjuhtidega, aga lõpuks kõik lahenes.
Nationali puhul tabas mind muidugi väike pettumus, sest Emerald klubi liikmena sain ma küll auto ise valida, aga mitte sellest klassist, mida mina tellinud olin.
Mina tellisin nimelt suure SUV-i, pidades selle all silmas Ford F150-t, mida Chicago – New-York otsaks hea hinnaga pakuti, valida anti aga sõiduautode hulgast.
Kui ma autot otsisin ja broneeringut tegin, sattusin ma mingil õigel tunnil Nationali pakkumise otsa, mis oligi vist liiga hea, et olla tõsi – F150 (või RAM 3500) klassi auto vähem kui $100 eest päevas, sealjuures teise osariiki jätmisega.
Pikalt seal jageleda ei viitsinud, sest tegelikult olid ka sõiduautod täiesti korralikud ja lõpuks sai valitud must Dodge Charger. 3,6L ja 292 hj mootoriga sportauto. Mitte küll päris muskelauto, aga kuskil seal vahepeal. Läbisõiduga 700 miili. Isegi “uue” auto lõhn oli veel sees, mõned kiledki detailidel peal. Hind jäi ikka samaks, natuke alla $100 päeva eest koos kõikide maksude ja tasudega.
Sai veel natuke õhtuses Chicagos ringi sõidetud ja ühes restoranis ka söömas käidud. Söögikoha nime ei mäleta, aga söögid olid väga, väga head, koht ise suurepärase miljööga. Ilmselt Mike selle koha valis ja tema maksis ka arved. Tänud.
Seejärel sõidutati mind viisakalt hotellini, pandi mind selle ees maha ja mõnusa lõrinaga võttis Charger kohalt, Laura roolis. Õhtuses linnas näeb see auto tagantvaates väga stiilne välja.
Päev 10
Tänane päev oli sisukalt organiseeritud ja tegevusi täis pikitud. Sai käidud linna peal, laevaga sõitmas, Navy Pieril, vaaterattal. Väga äge – et mitte öelda üliäge – oli kogemus virtuaalses kosmoselaevas, mis asub Navy Pieri lõbustuspargis.
Istud tooli, kinnitad rihmad, paned prillid pähe ja kosmoseseiklus võib alata. No see oli väga ehe ja reaalne tunne, sõita kosmoselaevas kaasreisijana, kus piloodiks on ilmselt mõni küborg – äkilised laskumised, sööstud üles tähtede poole, vabalangemine maapinna poole. Natuke ameerika raudteega võrreldav, aga ohutum ja atraktiivsem. Soovitan proovida – $9 eest tundus see isegi odav.
Minule oli see niikuinii kõik tasuta, sest Laura ja Mike maksid võõrustajatena kõik arved.
Õhtul kella kuueks oli Laura ja Mike’i poolt reserveeritud laud kuuldavasti Chicago ühte kõige populaarsemasse Itaalia restorani, Sapori Trattoriasse.
Valet parkimine. Parkimine Chicago kesklinnas on tõeline probleem, seetõttu on valet parkimine ka sisuliselt ainuke mõistlik lahendus. Las vaatavad ise, kuhu ja kuidas. Kuhu nad auto viivad – pole õrna aimugi.
Restoran ise on superäge. Mulle meeldib. See on mõnusalt hubane, romantiline. Itaaliapärane, meenuvad Sitsiilia ja Palermo. Töötajadki tunduvad itaallased olevat.
Meile on broneeritud laud eessaalis. Istume lauda ja tuuakse menüü.
Menüü on huvitav, et mitte öelda, üllatuslik. Menüü nagu menüü ikka, aga selle keskel ilutseb kiri, mis on puhtas eesti keeles – “Tere tulemast Ameerikasse”!
Alustuseks toodi lauale klaasike veini ja vett. Kuna arve maksis võõrustaja, siis julgustati mind tellima parimat majaveini. Pole õrna aimugi mis see maksis või mis vein see oli, aga klaasike maja parimat, ja ilmselt ka kõige kallimat, ma siis tellisingi. Üks kord ju võib.
Eelroad olid maitsvad. Kelner oli tasemel – elegantne, graatsiline, aktiivne, abivalmis, tähelepanelik. Valge rätik üle käe, kandik viie sõrme peal. “Soovite veel midagi, ehk natuke veini, ehk natuke vett?”
Vahepeal tuli mind tervitama ka restorani omanik isiklikult. Mitte, et ta nüüd kõiki kliente tervitamas käiks, aga nad olid Lauraga tuttavad. Väga muhe mees. Itaallane loomulikult.
Põhiroad olid veel suuremad, maitsesid hästi ja kogu mulje sellest restoranist jäi suurepärane.
Tippi jäeti arve vahele ei vähem ega rohkem kui sada dollarit – heas (ja ilmselt ka kallis) restoranis on see ilmselt tavapärane. Väljudes toodi ka auto ukse ette ja ma võiks arvata, et see oli mul üks parimaid restoranikogemusi.
Meie järgmine peatus oli Chicago kõrgeim hoone, täpsemini selle vaateplatvorm
103. korrusel. Jõuad üles ja näed tuledesäras Chicagot. See on tohutult suur, sisuliselt silmapiirini, igas suunas.
Eriti põnev on seal võimalus astuda “õhku”, klaasist põrandale, mis eendub majast välja. Astudki lihtsalt klaasist põrandale, mille all on 400 meetrit tühjust. Tänav. See pole midagi sellist, nagu Tallinna Teletornis, et on üks väike klaasist ring keset põrandat, vaid 4-5 m2 “põrand”, mis justkui ei toetugi millelegi..Klaasid on lihtsalt kuidagi omavahel kokku liimitud.
Seisad siis seal klaasi peal ja mõtled, et millal nüüd krõps käib ja see klaas miljoniks tükiks pudeneb…
Kellel vähegi julgust on, soovitan proovida. Ise tegin selle muidugi ära, aga alles teisel katsel. No tekib tõesti tõrge. Kuna Mike on raskem kui mina, andsin talle eesõiguse klaaspõrandale astuda ja temast salaja ka ühe foto teha.
Päev 11
Täna hommikul alustame teekonda New Yorgi poole. Kuidagi kahju oli Chicagoga hüvasti jätta. See on tõeliselt puhas ja ilus linn, kuigi suurlinn. Ei näinud ma siin ühtegi kerjust, kodutut või muul moel midagi häirivat. Liiklus on rahulik, ummikud on ainult kiirteedel, kuid kesklinnas puuduvad.
Ilusad pargid, palju rohelust, järv. Ilus on siin, ilus. Siin võiks küll pikemalt peatuda.
Aga samas, ka New York on mind alati köitnud. Pole ma seal veel käinud, aga see info, mis selle linna kohta on kuuldud-nähtud, on teinud ootusärevaks.
New Yorgist tean kahte asja. Kahte raudpoltkindlat asja, mida ma tahan seal näha. See on Times Square ja Manhattan. Miks, ei tea, aga nii on.
Teekond sai alguse Mike’i ja Laura kodust ja see oli ilus päev. Asjad autosse ja kassidega hüvasti jäetud, alustasime teekonda New Yorgi poole.
Esimene päev oli puhtalt sõiduks planeeritud, mingeid suuremaid peatuseid ei olnud aega teha, millegi külastamisest rääkimata. USA-s on vabade päevade saamine tööpäevade arvelt vägagi komplitseeritud ja seetõttu iga tund ja minut arvel.
Sellel päeval sai sõidetud ligi 900 km. Ööbimine sai võetud Radisson Country Inni. Vahepeale jäid mõned bensiinijaamapeatused aga ei midagi enamat.
