NEW YORK
VII.
Päev 12
Radissoni Country Inn hotellid on oma hinda väärt. Puhtad, korras, hoolitsetud. Võiks vabalt neile jagada kolm või isegi neli tärni. Adekvaatsed hommikusöögid, ilusad majad, hoolitsetud parklad ja territoorium. Väga, väga kindel ja hea tase.
Kaua meil ei olnud muidugi aega selle iluga tutvuda, sest pidime edasi liikuma. Mingil hetkel tekkis mul mõte põhimaanteelt kõrvale põigata ja see tundus olevat hea otsus.
Sattusime kuhugi väikelinna. Selline armas väikelinn kohalike kaupluste, bensiinijaamade ja söögikohtadega.
Parkisime ühe niisuguse söögikoha ette ja võtsime endale eined. Mike vist jälle maksis – Mike oli alati oma rahakotiga igal pool minust ees… Mina vist maksingi ainult kütuse eest. Mike ja Laura katsid kahtlemata suurema osa arvetest. Tänud!
Igatahes läksin ja tankisin auto paagi toidu ootamise ajal kütust täis. Tont seda teab, kuidas seal New Yorgis see bensiinijaamade võrgustik välja näeb.
Siis sõitsime veel natukene maad kõrvalteedel ja üllatus küll, aga 50 miili enne New Yorki võid end leida idüllilisest loodusest.
Ilus, looklev maantee keset… ma ei tea, mis kohta… Tundmatu kohake.
Imeilus mägijõgi, vana sild. Loodus – see on lihtsalt uskumatult kaunis. Natukene sügisene, kollakat värvust lehtedel.
Parkisime auto tee äärde ja läksime metsa. Liikusime mööda jõekallast ülesvoolu ja ahhetasime looduse ilust. Veetsime seal tunnikese.
Natukene enne New Yorki tegime veel ühel kõrgendikul fotosid, sealt avanes päris kena vaade ümbruskonnale. Ilm oli ilus, päikesepaisteline ja soe, umbes 25 kraadi.
Ja siis, ühel hetkel, jõudsime me ka lõpuks New Yorki. Ummikud, ummikud ja ummikud. GPS jooksis kõrgete majade vahel korduvalt kokku, sest ei saanud ilmselt infot kätte. Sai siis seal viimase sekundi manöövreid harrastatud ja gaasi põhja litsutud, kui viimasel hetkel GPS ellu ärkas ja teatas, et nüüd “vasakule”. Või “paremale”. Mõnikord sai ka õigest tänavanurgast mööda sõidetud. Ühesõnaga, täielik hullumaja ja kaos liikluses.
Ummikud on… Mitte kilomeetri ega kümne kilomeetri pikkused, vaid konstantsed. Kogu liiklus ongi ummik. Kogu Manhattan ongi ummik, igas suunas, igas kvartalis. Olimegi jõudnud konkreetselt Manhattani avenüüle.
Kuskil seal oli meil broneeritud hotell ja me otsisime parklat, kuhu auto ära anda. Lõpuks leidsime ka parkla üles ja saime sellest ummikutevaevast lahti.
Ütleme nii, et autoga Manhattani avenüül sõita on huvitav kogemus, sest ma olen selle nüüd ära teinud, aga seal igapäevaselt liigelda autoga oleks mõttetu ja üsna võimatu.
Parkimine muuseas, maksab $34 tund. Ööpäev on küll muidugi odavam. Ja veel odavam on see siis, kui viitsid või oskad seda ette broneerida.
Parkla pole muidugi selline, nagu keskmine autojuht seda ette kujutab, vaid auto sõidutakse lifti ja sõidutatakse kuskile kõrgemale korrusele. Sisuliselt valet-teenus.
Liikusime jala veel paarsada meetrit hotelli poole, mille Mike ja Laura olid broneerinud. Ja ka kinni maksnud.
Kuna nad teadsid, et Time Square on minu jaoks kirss tordile (New Yorgile) siis oligi võetud hotell Times Square südamesse. Times Square 6, kui täpsem olla.
Hotell Knickerbocker. Luksuslik viietärnihotell, mille elegantsest katusebaarist paistab Times Square sulle otse kätte. Aitäh, Mike ja Laura!
Käisime loomulikult ka linna peal, tegime fotosid. Sõitsime metrooga, külastasime “kaksiktornide / 9/11”, monumenti. Ilm oli sume, soe ja pilvitu.
Üks kummalisemaid vaatepilte New Yorgis olid prügikotid. Prügikotte vedeleb tänavatel lademetes, kuhjade kaupa. Tundub kentsakas ja harjumatu – üheski teises linnas sellist vaatepilti ei kohanud.
Päris palju oli näha kodutuid, kerjuseid. Rotid tänavatel siblimas. Tohutult rahvast, väsitav. Lärmakas, agressiivne liiklus. Pidev signaalitamine, konstantsed ummikud. Tänavanurkadel seisid täisvarustuses eriüksuslased, kes olid varustatud kiivrite, kuulikindlate vestide ja automaatidega. Ei teagi, kas see pidi ärevust tekitama või kindlust sisendama.
Aga Times Square oli täpselt selline, nagu ma seda ette kujutasingi! Elegantne. Ülisuured reklaamid ekraanidel jooksmas, aktiivne elu, sebimine. Mõnus suurlinna hõng.
Laura ostis Times Square’ilt nii kingituseks kui ka mälestuseks ilusa käekella. See näitab mul siiani New Yorgi ajavööndi aega.
Käisime ka söömas populaarses pitsasöögikohas, Joe’s Pizzas. Pitsa valmistatakse loomulikult kohapeal, sinu nähes. Pitsameistrid keerutavad osavalt suuri, ümmargusi taignalehtesid käes ja loobivad pannile. Peale raputatakse sinu valitud katteid ja siis pistetakse see ahju. Viie-kümne minuti pärast saad oma ahjusooja ja ülimaitsva pitsa kätte.
On juba päris hiline aeg, aga koha populaarsusest annab märku lakkamatu järjekord, mis lausa uksest välja ulatub. Võtame pitsad kaasa ja lähme parki sööma.
On sume õhtu. Rulatajad sõidavad ringi, keegi teeb sörkjooksu, keegi jalutab koerakesega, paarikesed istuvad üksteist kallistades pargipinkidel. Kuidagi väga turvaline ja rahulik tundub. Romantiline.
Lõpetame pitsadega ja tellime takso. Takso on kohal ühe minutiga.
Kuidagi ei andnud mulle rahu teadmine, et hotelli lähedal pakuti tänaval hot doge. Selline äge, ratastel putka. Putkal on ka väike korsten, kust tõuseb grillisuitsu linnatänavale ja levib siis isuäratava, meeldiva aroomina.
Hot-dogi valmistamine on tehtud kunstiks omaette – $5 eest võetakse elegantse liigutusega kilekotist sai, pistetakse sinna vahele pirakas vorst. Sama loomingulise liigutusega lisatakse sinna hapukapsast ja lastakse poole meetri kõrguselt peale ketšupit ja majoneesi, kusjuures endiselt käib kõik endiselt väga “šikk-charmant”.
Üks minut tänavateatrit ja saad oma hot dogi kätte.
Hilisõhtul tellis Mike veel kõigile ka hotellituppa süüa, mis poole tunni pärast käruga tuppa veeretati. Väga elegantne naiskelner – valge särk, punane vest, kikilips ees, valged kindad käes. Valge linaga kaetud toidukäru ja soliidsed toiduvaagnad. Toitu tervele roodule – vali mida tahad!
Tundsin ennast nagu väike Kevin filmist “Üksinda kodus”, kes New-Yorgi hotellis vanemate krediitkaardiga endale mõnusa äraolemise korraldas.
New-York oligi siiski kirsiks tordile – mingi omapärane võlu selles linnas tõesti on.
Päev 13