Albuquerque
IV.
Esimene pilvine päev. Albuquerques oli mul sisuliselt ainult üks eesmärk – South Sandia Peak ehk tipp, mis linna külje all kõrgub. Populaarsem sellest on North Sandia Peak, aga ma olin kuskilt lugenud – ilmselt TripAdvisorist -, et kindlasti tasub puudutada ka “Eye of Sandiat” – kurba silma. Miks ta kurb on või miks ta nii eriline on – seda ma tahtsingi teada. Ja South on ka tehniliselt oluliselt raskem, sest sinna saab ainult jala.
Kuna GPS ei leidnud sinna korralikku teerada üles ja pooltel teelõikudel olid kurjakuulutavad eravalduse sildid, parkisin auto lihtsalt mäe külje alla ja hakkasin lihtlabaselt, otsejoones mäkke tõusma. Mingit teerada seal ei olnud, pinnas kivine, aga võetav. Hiljem muidugi selgus, et parkisin auto kuhugi väga valesse kohta, kuna alustasin liiga madalalt. Oleks saanud ka poole kergema vaevaga hakkama.
Kuna mägi tundus alt vaadates naeruväärselt madal, läksingi, paar pudelit vett seljakotis, otsejoones tipu poole.
Aga polnud see nii väike mägi midagi. Iga künka taga jälle uus küngas, ja nii ma muudkui tõusin. Ühel hetkel oli juba kogu Albuquerque mul nagu peopesal, vaated olid ikka päris korralikud.
Mul ei olnud õrna aimugi, kui kõrgel ma olen või kui kõrge see mägi üldse on. Kodutöö tegemata. Eemalt, maanteelt vaadates, tundus madal ja lihtsalt tehtav. Hakkas ka vihma sadama.
Siis torkasin ma veel ühe ilgelt vastiku kaktusenõela omale jalga. See oli küll valus torge, läks vist luuni välja.
Ja et sellest veel vähe oli, siis lõhkusin päris korralikult ka oma jala vastu kivi ära, veri välja ja puha. Kivide välispinnad on seal teemantteravad – vihma poolt välja uhutud liiv jms materjal jätab kivi pinnale teemandilaadsed väikesed, teravate servadega tükid. Vastu sellist tükikest puutud, on nahk lõhki justkui žiletiga lõigatult.
Ühel hetkel tekkis juba ka janu, sest vesi sai otsa, aga tagasi ma ka ei raatsinud minna, sest tipp oli juba käeulatuses. Oma neli tundi juba rassitud, higi voolamas seestpoolt, vihma kallamas pealtpoolt. Jõudsin mingile teerajale välja, see kergendas edasiminekut.
Minu õnneks jalutas mulle vastu kaks inimest, kohalikud matkajad. Liz oli igatahes naise nimi. Mehe nimi meede ei jäänud, kuna just Liz pakkus mulle oma termosest mõnusalt jahedat vett. Küll maitses hästi. Väga toredad noored, kohalikud matkajad. Vestlesime seal oma 15 minutit ja puhkasime jalga ning justkui ingli poolt saadetud, teadsid nad täpselt ka selle “nutva silma” asukohta, sest teel tippu olid nad sealt mööda tulnud.
Tulidki minuga koos siis sinna salapärase, nutva silmani.
Mida seal nii erilist oli, et see TripAdvisoris märkimist leidis, ei saanudki aru, aga ära ma selle nägin ja pisaraid ma katsusin. Endal ka juba peaaegu pisar silmas – kaktusetorkest, haavast jalas ja koledast ilmast. Tõusmeetreid ka juba parasjagu.
Lõpuks sai ka “tipp” võetud, aga kuna ilm oli lihtsalt kohutav – sadas põhimõtteliselt paduvihma – ja ma olin läbimärg, siis oli peamine eesmärk autoni tagasi jõuda. Siht enam-vähem silme ees, hakkasin laskuma. Jalg jooksis verd ja kaktusetorge andis ikka tunda, aga meeleolul polnud väga viga. Kaheksa tundi rassimist.
Ööbimine Amarillos, Radisson Country Innis. Tellisin omale pitsa tuppa. Pool tundi ja kohal ta oligi – $20 koos tipiga, maitses hästi. Nagu ka uni pool tundi hiljem.
Päev 5
Amarillo. Radisson Country Inn. Ideaalse asukohaga – maanteelt maha keerates kohe ta paistab, samas piisavalt kaugel maanteest, et siia ei kostuks müra. Hoolitsetud parkla, aed, valgustatud ja turvaline, puhas.
Hotell ise näeb välja elegantne ja hubane, maamaja stiilis – kamin ja puha. Ei usukski, et sellise klassiga hotelli $70 eest toa võib saada.
Tuba suur ja puhas, suur TV, õhukonditsioneer, külmik. Vannitoas kõik vajalik olemas, sealhulgas šampoon ja seebid, rätikuid lademetes. Mõnus.
Märkasin hommikul hotellitoa laua peal infokataloogi, mille esilehel oli üks imeilus foto punakast kaljunukist. Ilus punane liiv ja kaljunukk. Vaatasin ja vaatasin seda pilti ning läksin alla vastuvõttu.
“Tere. Kas te teate, kus see koht asub?”.
“Jah, ikka. See on siin lähedal, kolmkümmend miili sõita, see on kanjonis”.
“Kas ma saan sinna minna?”
“Ikka saate, aga seal tuleb palju jala käia, see on päris raske”.
Hea nali. Seitse miili jala käia. Mida seal rasket saab olla?
Sõin hommikusöögi, jõin kohvi, veelkord kohvi ja pakkisin oma koti kokku, koristasin parklas autot ja nautisin järjekordset ilusat ilma. Lihtsalt seisingi hotelli ees autoparklas, ja hingasin sisse seda mõnusat, värsket, suvist õhku. Vaikne, idülliline maakoht. Ma võiks siin lausa elada.
Asusin teele Palo Duro poole, mis on Põhja-Ameerika suuruselt teine kanjon – kokku kolmkümmend miili sõita.
Jõudsin 25 miili hiljem mingi putka ette. Tõkkepuu. Teenindaja oli väga tore, aga nagu ikka, tuleb maksta. Kuigi summa oli sümboolne, vist oli $8.
Sõidan edasi, muuseas teed on lihtsalt hämmastavalt suurepärases korras. Kuumust on umbes 40 kraadi, päike küpsetab nii, et auto kliimaseade tuleb hädavaevu salongi jahutamisega toime, aga asfalt ei ole üles sulanud ega pritsi pigi välja.. Ilus, puhas asfalt, kollaste joontega. Vahepeal tegin ka mõned peatused, kui imeilusaid vaateid kanjonile nägin. Äge!
Natukene maad veel ja jõuan turistiinfopunktini, milleks on üks ütlemata kena ja ehtameerikalik majake. Lipud maja ees ja puha.
Veel toredam oli see maja seespoolt, kus kaks imearmast, tüüpiliselt ameerikalikku vanatädi – ilmselt juba 80-aastased -, mulle kanjoni kujunemisest, ajaloost, pühast mäest ja muust sellisest rääkisid. Vana indiaanlaste asumaa/reservaat ja nende püha mägi. Seesama kaljunukk, mida ma pildilt nägin.
Vanatädid soovitasid mul vett kaasa osta, kohe kõvasti – “sest täna on “soe” ilm”. Ja peale minu olevat seal veel ainult kaks turisti, kuna on ikkagi väga “soe” ilm ja täna turiste siin ei liigu.
Ostsingi 2 liitrit pudelivett, kuigi mul oli ka autos mingi viis-kuus liitrit reservi. Aga ma ei tahtnud nii toredatele tädidele pettumust valmistada. $12, kaks liitrit vett. Viimati ostsin ma nii kallist pudelivett El Teidel, aga see oli 3200 meetri kõrgusel.
Mõned indiaanlaste meened ostsin ka. Need olid natuke kallimad, kuna oli väidetavalt ehtne indiaanlaste käsitöö.
Istusin autosse ja jätkasin kulgemist Palo Duro rahvuspargi südamesse.
Palo Duro rahvuspark, Arizona
Umbes-täpselt X miili pärast jõudsingi kohale. Parkla, joogiveekauss ja kuumus. Kuumus on keskmise eestlase jaoks korralik. Autotermomeeter näitab järjekindlalt 100°F (37,8°C), sest suuremaid numbreid autovalmistaja ei tunne.
Ja kuna päike siras taevas ning maa oli tuhkkuiv, siis oli seal ka tolmune – punane tolm.
Sel hetkel tulid mulle väravasse vastu ka need kaks turisti, kes sinna rajale olid läinud ja andsid tungiva soovituse võtta kaasa võimalikult palju puhast vett.
Pakkisingi seljakotti põhimõtteliselt ainult vett – viis liitrit -, ja panin minema.
Pole mõtet väga pikalt kirjeldada kõike seda ilu ja hääli ja loodust ja vaikust ja kogu seda ürgsust üheaegselt – see oli igatahes minu kõige suurepärasem elamus USA-s.
Milline imeline loodus, vaated. Ja samal ajal erinevad hääled, mida teevad linnud, rohutirtsud, putukad, mutukad ja tont teab kes veel. Sa oled seal, keset seda kunagist indiaanlaste reservaati, nende pühal maal, sellel ürgsel pinnal. Jalutad kuivanud jõesängides, purretel ja sildadel. See kõik on sajandeid, aastatuhandeid vana ja see on nii mõnusa auraga.
Siin oled sa keset kogu seda ürgset loodust. Nagu see oli sada või tuhat aastat tagasi – või kümme tuhat. Saad seda kõike käega katsuda ja jalaga astuda. Siin ei ole midagi tänapäevast, ei mingeid prügikaste, infotahvleid, vaateplatvorme ega muid turistividinaid. Ega ka mitte mobiililevi.
Kuumus lihtsalt siriseb sul kõrvades, seal punaste liivade peal oli 50 kraadi kuumust ilmselt käegakatsutav. Vett läheb pudelite kaupa, nagu kerisele. Ühe pudeli lõpetad, kohe avad uue. Higi voolab.
Ja kõike seda troonib lõpuks seesama vaade, see foto, mida ma nägin ajakirjakaanel. Sinna oli vaja veel kohale jõuda, ronimist ülesmäkke. Ja see pole mingi asfalttee. See pole isegi mitte jalgrada. Parimal juhul mingi kuivanud ojasäng.
Tunnen ennast õnnelikuna. Ööbimine Oklahomas.