Oklahoma City
V.
Siiani on sõitmine olnud suhteliselt üksluine, sest Texas oli veel lagedam kui New Mexico. No lagedam ei saagi enam olla. Kui maa oleks lapik, siis näeks sealt mõne natukene kõrgema künka otsast ilmselt maailma lõppu.
Ja ega Kansaski lopsaka loodusega hiilga. Kuigi natukene rohelisemaks juba läheb.
See päev koosnes suuremas osas autoga sõitmisest, kuigi ühe kõrvalepõike ma siiski seal tegin.Nimelt keerasin ma maanteelt maha ja sõitsin osaliselt läbi ka Route 66, mis on pikemat aega minu unistus olnud.
Paari aasta pärast loodan ma siia tagasi tulla ja loodetavasti kogu Route 66 tütrega läbi sõita. Seetõttu ma hetkel sellele teele suurt tähelepanu ei pööra, aga see uhkes üksinduses, keset kõrbe looklev tühi tee oli lihtsalt niivõrd kutsuv. Selline ehe, nagu filmis.
Kümmekond miili sõitnud, seisingi ma keset inimtühja kõrbe ühes teeristis, maantee igas suunas tühi. Tuul keerutas liiva üles, teeviida plekk kolksus vastu posti. Vaated on täpselt sellised, nagu seda parimates filmides nähtud on. Tarantel sibab üle maantee… Kõrbekuumus.
Sõidad natuke maad edasi ja siis jääb tee äärde bensiinijaam. Vana, väsinud. Tankurid on ilmselt samuti vanurid. Tuul pööritab üle põllu kaktusepõõsaid.
Kauplusesse sisenedes kriuksub uks nagu parimas westernis ja kohe seejärel kõliseb kelluke. Tagaruumist ilmub välja 70-aastane papi ja astub leti taha. Pumppüss on ilmselt leti all.
Ei ole seal moodsat kohviaparaati või muud elektroonilist vidinat, näiteks kassaaparaati. Loomulikult ei saa seal kaardiga maksta, see olekski naeruväärne.
Kaup on eriilmeline, ilmselt kuidagi omaniku vanuse ja kohaliku eripäraga seotud. Kauboikaabud, saapad, kindad… Õlid, määrdeained, mutrivõtmed ja muu selline väga praktiline ja vajalik kaup. Nagu kohalik tööstuskaupade kauplus. Väga vinge. Tõeline nostalgialaks – justkui elavas Route 66 muuseumis oleks.
Kus ma asun – pole õrna aimugi, aga kuskil Texases.
Pöörasin paarikümne miili pärast moodsale maanteele tagasi ja jätkasin sõitu Amarillo suunas. Minu lõppsihiks oli siiski Chicago ning New York ja ma väga siia kõrbe aega ei raatsinud kulutada. Tulen ma ju loodetavasti siia kahe aasta pärast tagasi.
Maanteed olid jätkuvalt suurepärased, kaherealised, ühesuunalised ning mõistlikult kiired (70-75 miili ehk 120 kilomeetrit tunnis). Bensiinijaamapeatus.
Kütusetanklad on Ameerikas… muidugi ameerikalikud. Näiteks, soovid kohvi. Aga millist kohvi?
Tume röst? Hele röst? Keskmine röst? Araabika? Etioopia? Colombia? Segu? Piima – rasvatut? 2,5%? 4%? 20%? Maitsestatud? Vanilli? Kaneeli? Suhkur – kuus erinevat sorti, kuni tabletini välja. Topsid – 5 erinevat suurust, igaüks erineva hinnaga. Täielik teadus!
Oklahoma City, Oklahoma
Siia jõudsin ma eile õhtul. Oklahoma Townhouse City Airport nimeline hotell. Mõistliku hinna-kvaliteedisuhtega majutusasutus.
Minu arvamus on üldiselt selline, et USA-s on teeäärsed majutused odavad. Laias laastus maksavad nad vahemikus $50-100, kusjuures alumise otsa kvaliteet on alati suhteliselt nutune ja ülemine ots juba väga viisakas.
Põhimõtteliselt leiab ka üliodavaid motelle kogu teekonna ulatuses (alates $25) ja just ühte sellisesse on mul täna õhtuks ka üks tuba broneeritud. Juba Eestis olles broneerisin ma selle motelli, sest see oli üks nendest motellidest, kus ma kindlasti tahan ööbida.
Oklahoma on arvestatava suurusega linn enam-vähem keset Ameerikat. Linn ise on äärmiselt puhas ja hoolitsetud.
Kesklinnas on parkimisega mõningaid probleeme, aga kuna kesklinn moodustab ainult üliväikese osa linnast – paar kvartalit – , ei olnud mingit probleemi jätta auto paar kilomeetrit kesklinnast eemale. Seal on ruumi ning see on tasuta.
Oklahoma südalinnas on ka botaanikaaed, Myrial Botanical Garden, mis ehk karmil südatalvel on päris tore koht, aga suvisel ajal on see liiga “tavaline”, et sinna minna. Mina küll käisin seal $10 eest ära, aga mingit suurt elamust sealt eest ei leia. Troopiliselt soe ja niiske, mõned kosed ja palju taimi. Iseenesest muidugi armas, et südalinna selline asi on tehtud. Botaanikaaeda ümbritseb suur roheline park, veesilmade, koskede ja ojadega.
Jalutasin tunnike kesklinnas ringi ja kui auto juurde tagasi pöördusin, nägin üle tee söögikohta – Joe’s Pizza. Miks ka mitte!
Väike, hubane söögikohake rahulikus äärelinnas. Tellisin omale “väikese” pitsa, sest ma juba aimasin, et mulle on väike pitsa täpselt paras. Mis nii oligi.
Väike on “väike” ilmselt ainult ameeriklasele. Või siis kui te kavatsete pitsat süüa kolmekesi. Kuna mu inglise keele aktsent ei jäänud ilmselgelt teenindajale märkamata, istus mu lauda – pitsat oodates – nagu muuseas, üks naisterahvas, kes küsis kust ma pärit olen. Saanud vastuse, ulatas mulle käe ja lausus: “meeldiv tutvuda, mina olen Joe”.
Ma ei teagi, miks ma arvasin, et Joe peaks mehe nimi olema. Tore, kui omanik ise peab oluliseks turistiga veerand tundi vestelda. Võib-olla oli seal ka väike äratundmisrõõm – oleme me ju peaaegu naabrid. Ta ise on samuti Euroopast pärist, endisest Jugoslaaviast.
Edasi jätkus tee Saint Jamesi suunas. Seal on mul broneeritud üks tuba motellis, mis oli kõikide kirjelduste järgi just see, mida ma tahtsin ära proovida. Sõita ligi 700 km, väga pikalt Oklahomasse muljetama jääda ei saa. Saint Jamesi jõudsin juba päris hilisel tunnil, kuna vahepeal sattusid ees olema teetööd, mis väljendusid kümnete kilomeetrite pikkustes ummikutes ja teosammul venimises.
Motell aga ise oli just see, mida ma arvasingi olevat. Kuna see oli väga odav ja vana motell, siis ma lootsingi leida sealt eest “vana aja hõngu”. Sellist maanteeäärset, lihtsalt kogemuse mõttes. Leidsingi.
Pargin auto ukse ette, millel silt “Motel Office”. Kelluke kõliseb. Väike eeskoda, kus on trellitatud aken imepisikese luugiga. Klaasi ja trellide tagant paistab diivan, kust üks härra, maika seljas ja dressipüksid jalas, püsti tõuseb ja klaasi taha astub. Üks sõrm on hooletult marliga kinni seotud.
Annan passi. Vaatab passi, sobrab paberites, leiab mu nime üles ja ütleb, et $30, palun. Minu mäletamist mööda oli $25. Mees sobrab uuesti paberites, vabandab ja ütleb et ta eksis. Et mul ei ole King Suite, vaid Queen Suite. Mõlemad nimed kõlavad siin naljakalt. Saangi Kuninganna Sviidi. Ilmelt on mõeldud küll selle nime all voodi suurust. Toavõti on suure, puust kuulikese küljes. Või siis vastupidi.
Sõidan autoga natuke maad edasi, õnneks on iga “sviidi” ees ka oma parkimiskoht. Autosid on motelli ees kokku täpselt kaks tükki, üks nendest minu.
Avan “sviidi” ukse ja esimese asjana lööb vastu kopitanud hais. Isegi vist kerge uriinilehk. Kuna kell on palju – tegelikult juba üks öösel -, ei viitsi ega taha teemaga tegeleda. Panen konditsioneeri tööle, see müriseb nagu traktor. Tundub, justkui töötaks sisepõlemismootoriga.
Toon autost mõned asjad tuppa ja vaatan natukene “sviidis” ringi. Täiesti adekvaatne vannituba, ilmselt 30 aastat vana. Rätikud muidugi on üsna kulunud. Isegi üks seep on, lisaks WC-paber. Pole viga. Tuba on väsinud ilmega, madal, pime. Üks lamp ei tööta. Tugitool nurgas, teler.
Ukselukk on selline, et selle murraks lahti ilmselt ka lihtsalt õlaga vastu ust toetudes.
Tõmban voodilt kattelina pealt ära. Korjan mõned tumedad juuksekarvad voodist. Panen konditsioneeri kinni, sest see müriseb meeletult, kustutan tule ja lähen magama.
Kell 10 koputatakse uksele ja aetakse mind üles. Proua koristaja soovib teada, kas ma lahkun enne kella 12 või lahkun kohe praegu. No ma lahkun siis “kohe praegu”, kas sobib? Vaatan, et koristajal on hoopis pruunid juuksed.
Hommik on tegelikult päris helge. Päike paistab, on soe. Autogi kenasti alles, seisab otse ukse ees.
Omamoodi on see motell isegi romantiline, sest mulle meenub jälle mõni film, näiteks Hitchcocki klassikalised thrillerid.
Iseenesest on see täiesti ööbitav majutusasutus – asub otse maantee ääres, ööpäevaringselt avatud, auto saad parkida ukse ette ja kõik esmavajalik on ju olemas. No mitte küll esimeses nooruses või ideaalses puhtuses, aga ka ei midagi hullu. Loota, et saad odavalt midagi head, ilmselt ei vea välja. Vähemasti motellides mitte.
Ja tõele au andes – mingeid putukaid, lutikaid, kärbseid vms ma üheski hotellitoas ei kohanud. Isegi kõige odavamas mitte. Kui rahakott kannatab, võta parem hotell. Kui rahakott on kõhnem, võib vabalt ööbida ka kõige odavamas motellis. USA-s on ka kõige odavam motell siiski täiesti arvestatav majutuskoht.
Tuju on optimistlik, kuna eelduste kohaselt peaksin ma õhtuks Chicagosse jõudma. Tütrega kohtuma. Viisin võtme sidemes sõrmega mehele tagasi, läksin Burger Kingi sööma ja panin seejärel paagi kütust täis – $1.99 gallon.
Sõitsin Chicago poole läbi Mattooni, kus külastasin ühte mulle olulist inimest. Väike ameerikalik linnake. Palju on näha amišeid.
Amišid lihtsalt torkavad silma. Mehed on reeglina riietatud musta – erandiks valge linane särk -, kannavad kaabusid ja enamikel on ka pikk habe – ilmselt abielus. Kõikidel on ühesugused soengud – potti lõigatud ja väga iseloomulikud ainult amišitele ning kõik kannavad ka ühe tegumoega pükse, punutud, nahast traksidega.
Kuuldavasti ei sõida nad autodega, aga mina bensiijaamades ühtegi hobuvankrit ei silmanud.
Mulle nad meeldivad, sest mulle meeldib nende üliökoloogiline jalajälg. Meie võime ju Eestis mõelda, et oleme ka ökod, kui me ostame ökopoest midagi või kasutame ökoseepi, aga võrreldes amišitega on isegi ilmselt kõige ökom eestlane räige laristaja.
Ei kasuta amišid ju naftatooteid, sünteetikat, elektrit, mobiiltelefone, internetti ega ka autosid ning elavad maaharijate kogukonnas nagu muistsetel aegadel. Harivad ise maad (hobustega), ei väeta seda kemikaalidega, valmistavad endale kõik riided ise. Neil on oma koolid ja õppeprogrammid ning ühiskonnakorraldus. Ilmselgelt on neil ülitugev tahtejõud ja visadus seista vastu kõigele sellele hullusele, mida me tarbimisühiskonnas normaalseks peame.
Pärast Mattooni võtsin suuna Chicago poole.