NEW YORK
IX.
Päev 13
Auto parkimismajast kätte saanud, sõitsime läbi ummikute lennujaama poole. Just täna on New Yorgis mingi kliimakonverents, kus kohal oli ka USA president ja muud tähtsad tegelased. Teesulud, relvastatud politseinikud ja megaummikud. Või noh, ummikud on siin niikuinii kogu aeg. Lihtsalt täna oli liiklus veel aeglasem.
Suunati meidki korduvalt ümber kõrvaltänavatele. Lõpuks saime kuidagi sellest kaosest välja ja võtsime suuna JFK lennujaama poole.
Aga enne seda oli veel üks – ja viimane – oluline käik. Käia ära ookeani kaldal.
Selleks sai sõidetud veel väheke ida poole, ületatud ka Connecticuti osariik ning jõutud lõpuks välja Atlandi ookeani kaldale, et leotada jalgu ka Atlandi ookeanis. Tegime seda koos Lauraga.
Enesetunne oli suurepärane – ma tegingi selle ära!
Laura ja Mike lendasid tagasi Chicagosse, minul oli veel lennujaamas 8 tundi oodata. Norwegiani lend väljus seekord õigeaegselt, lend oli sujuv ja mugav ja maandumine eeskujulik. Ma olen tagasi Euroopas.
Epiloog
Kokkuvõtteks – ma tunnen, et minu elu parim reis on olnud just see viimane. Seal on erinevaid tegureid, peamine nendest muidugi võimalus tütrega kohtuda, seetõttu ei ole ma ehk väga erapooletu.
Aga on teisigi tegureid – esiteks, minu eesmärk sai täidetud. Ma reisisin 12 päeva jooksul ühe ookeani kaldalt teisele – see oli ikkagi ettevõtmine, mis sai paberile pandud kodus, tugitoolis istudes, poole päevaga.
Teiseks, USA on suur. Tohutult suur. Kliima ja maastik on vaheldusrikas. Seal ei esine malaariat, denguet, kollapalavikku jms raskeid haiguseid. Sa ei pea seal väga tervise pärast muretsema. Arstiabi on väga kõrgel tasemel ja alati kättesaadav. Koos reisikindlustusega sisuliselt tasuta käes.
Puuduvad pealetükkivad taksojuhid ja kõikvõimalike teenuste pakkujad, nagu neid Indias, Tais jms riikides kohata võib.
Toit ja kliima on sarnased Eestile, läänerannikul on päikest ja sooja päevade ning nädalate kaupa. Autorent on odav ja kütus veel odavam. Rendiautod on enamasti uued, viimase aasta mudelid.
Hotellitoad on suured (enamasti üle 30 m2) ja hästivarustatud, mugavad ja laia hinnavahemikuga – kõigile midagi. King size voodi on pigem reegliks kui erandiks.
Kiiruskaamerad põhimaanteedel puuduvad, politsei põõsastes ei luura. Kütusejaamasid piisavalt – ei tundnud küll kordagi muret, et kütus otsa saab.
Mobiilileviga on küll kohati raskusi, samuti mobiilse internetiga – eriti Nevada ja Texase osariikides, kus vahemaad on suured ja asustus hõre.
Ka Wi-Fi ei ole seal sama elementaarne nagu see Eestis on – tihti pakutakse Wi-Fit ainult raha eest, näiteks bensiinijaamades. Hotellides on tasuta Wi-Fi küll reeglina olemas, kuid mõnes hotellis piiratud kiirusega. Tasu eest võid saada ka kiirema ühenduse.
Tip ehk jootraha on Ameerikas pigem reegliks kui erandiks – söögikohad, bensiinijaamad, hotellid, valet parkimine, teenindajad – kõik teenindussfääriga seotud ametikohad eeldavad, et sa jätad mõned dollarid lauanurgale, pistad märkamatult pihku või lisad arve vahele.
Üldiselt võib tippi arvestada protsentuaalselt – $50 eelarvega hotellis jätad kapinurgale 5 dollarit, $200 eelarvega hotellis aga 20 dollarit.
Valet parkimise tavapärane tipi suurus on 5 dollarit, restoranis aga 10-20% arvest – oleneb sellest, kui rahule sa teenindusega jäid. Tippi üldse mitte jättes annad sa mõista, et teenindus või teenus oli alla igasugust arvestust. Et sa lihtsalt ihnuskoi oled, selle peale seal ei tuldagi.
Üldiselt võikski juba ette arvestada, et reis USA-s läheb 5-10% kallimaks kui reaalne kaupade ja teenuste hind seda eeldaks, jootrahade ja valet parkimise näol.
Bensiinijaamades, muuseumites jms kohtades jätsin tavaliselt lihtsalt sendid või mõne dollari tagasi küsimata – “keep the change”.
Inglise keel loomulikult igal pool ja igal ajal. Inimesed on sõbralikud ja kuigi palju kohtab “keep smilingut”, on ameeriklased ikkagi enamasti rahulolevad ja lahked. Sõbralikud. Üldiselt suures osas turvaline riik, kui just ise väga valesse kohta ei roni.
Hinnad mõõdukad, kuigi rahaliselt oli see minu kõige kallim reis. Isegi vaatamata sellele, et minu eest nii mõnigi (suur) arve maksti.
Ameerika tundub alguses isegi justkui odav, näiteks kütus või kiirtoit, aga kokkuvõttes, kui sa tahad nautida kõiki hüvesid, seiklust ja adrenaliini ja puhkusest viimast võtta ning mitte väga närutada, siis ei kuulu ta kindlasti odavate riikide hulka.
See, mis siia blogisse kirja on pandud, on ju kõigest üldsõnaline kokkuvõte – kõiki tegemisi kirja panna lihtsalt ei jõua ega pole sellel ka mõtet.
Aga – raha tuleb ja raha läheb, kuid reisimine on kõike seda raha väärt! Kahtlemata.
