Taaskohtumine
II.
Ohh, jälle see mõnus soojus ja niiskus, mis sind Ameerikas vastu võtab. See lõhn on lihtsalt täiesti erinev Eestist, see tunne, meeleolu. Sagimine, kõigi on kiire, piip-piip, tuut-tuut…
Umbes 30 kraadi sooja, niiske õhk ja kogu see melu ja sagin lennujaama ümbruses.
Kui ma tõstan jala lennujaamast välja, siis on alati tunne, et ma “olen nüüd kohal”. Kohal kõige selle keskel, kus ma tahan olla ja kus ma olen.
Ja siis näha seal oma tütart ja Mike’i pisut eemal ootamas. See on hea tunne!
Kolm päeva ööbisime südalinna Radisson Aqua hotellis, kus ma eelmiselgi reisil viibisin, ja nagu ka eelmisel korral – põgusa vestluse tulemusel administraatoriga vahetati esialgne soodne tuba kõrgeima korruse ja kahe rõduga nurgatoa vastu. Tegelikult lausa sviidi vastu, ja seda täiesti tasuta.
Vann, dušinurk, suur ja avar nurgatuba kahe(!) rõduga hotelli kõrgeimal korrusel, hiigelsuur voodi, kiire Wi-Fi, kõik muud tilu-lilud… Isegi saunakaal vannitoas, lademetes rätikuid, seepe, šampoone… Kohvimasin, külmik, hambahari ja hambapasta ja muudki.
Järgmisel päeval olid plaanis Mike’i ja Laura poolt organiseeritud ja kinnimakstud linnatuurid – muuseumid, vaatamisväärsused, praamisõit, restoran. Kuna ilmad olid ilusad ja soojad (+30 C), siis see kõik oli väga nauditav ja sai ennast tõesti mõnusalt tunda. Tunne oli selline, et Eesti suve sai tublisti pikendatud, sest etteruttavalt olgu öeldud, et alla 28C päevast temperatuuri enne tagasilendu (18. sept.) kogeda ei saanudki.
Chicago on kahtlemata imeilus linn. Ühel hommikul läksime kell 6 hommikul linna peale jalutama ja nähes seda tühja linna kogu oma suuruses ja ilus – oli ikka muljetavaldav. Kui sind ümbritsevad sajakorruselised kõrghooned; aga samas ka tohutud pargid, kus on haned, oravad, pardid, jänesed, opossumid ja muud tuntud ja tundmatud loomad – siis tunned end nagu suurlinnas, mis asub loomaaias.
Jalutasime läbi pargi ning kuulsime pargivalvuri äärmiselt kena kommentaari minu linaste riiete kohta. Kasutan reisidel, eriti just aga kuumade ilmadega, ainult linaseid riideid, mis on rätsepatööna valmistatud ja mis näevad ilmselt päris eksootilised välja. Ise olen ma nendega küll nii harjunud, et sellele tähelepanu ei pööra.
Kogemuse mõttes käisime hommikul ka “all-linnas” ehk seal, kuhu “tavaturist” mitte kunagi ei satu – ja tõepoolest oli seal näha ka linna pahupoolt – seegi oli omaette kogemus.
Põhiliselt kodutud, narkomaanid jms kontigent – aga millises maailma suurlinnas seda pahupoolt ei oleks?
Mõelda, et inimesed sõna otseses mõttes elavad “maa all”, ehk Chicago mõistes “paar korrust allpool”. Kesklinnas on kahe-kolmekordsed teed ja ristmikud – “alumisel korrusel” elab kodutu ja täpselt selle kohal, korrus kõrgemal, asub uhke hotell, kus hotellikülalised saadetakse oma sviitidesse või uksehoidja poolt abistatuna taksodesse…
Kusjuures ühegi hotelli ees sa kodutuid näha pole, sest see on ilmselt kuidagi seal nii seatud. Nemad ei tüüta politseid, politsei ei tüüta neid.
Seekord ei teinud ka ise ühtegi taksosõitu, kuigi Lyfti äpp oli mul telefonis olemas. Kõik käigud tegime jala – pikimad vahemaad võisid ulatuda ka kümne kilomeetri kanti, kuid mingit väsimust me ei kogenud. See on justkui adrenaliin, mis kaasneb sooja ja ilusa ilmaga ning täiesti teistsuguses keskkonnas viibimisega.
Kolm päeva veetsime Chicagos ning ka tütre ning tema pere kodus kvaliteetselt aega veedetud. Noh, vähemasti minu vaatevinklist kvaliteetselt ja väga soodsalt, sest minul midagi maksta ei lubatud.
Rahaline kulupool on seal riigis suur asi, sest me ei räägi siin ju mingist kabanossist või hamburgerist, vaid ikka kvaliteetsest ajaveetmisest.
Ilma, et ma midagi liialdaks – näiteks kojutellitud sushiassortiis maksis tuunikala $12 tükist ja see tükk oli täpselt… üks väike tükike. Väiksem, kui keskmine sushitükk, igatahes. Ja neid tuunikala tükke oli seal palju! Lisaks steiki ja kõike muud head-paremat. Ja selle maitse oli tõesti hõrgutav – tõeline delikatess! Tänud Mike’le, kes selle eest ilmselt maksis.
Igal juhul, kui ma seisan nüüd oma kodukaupluse, Prisma, sushileti ees ja vaatan 10-15 eurot maksvat sushiassortiid, mõtlen – wow, kui odav meil sushi on. Puhta tasuta käes ju!
Kõike meenutada ei jõua ja privaatsuse huvides ei soovi ega saagi, aga päevadesse jäi ka eraviisilisi kohtumisi ning töökohtade külastusi.
Huvitava mälestuse jättis küll töökoha külastus, kus suure kõrghoone terve korruse võtsid enda alla serverid (meeletu, meeletu hulk servereid) ja sadade ja sadade arvutitega täidetud töökohad, ning kus töötajate eest hoolitsemise näitena oli seal kaks(!) – kuna korrus laius tuhandetel ruutmeetritel – täielikult sisustatud kööki, mis teeks oma suuruselt ja tehniliselt kvaliteedilt silmad ette ka paljudele kataloogiköökidele – suurtes külmikutes oli piiramatult ja tasuta kõikvõimalikke karastusjooke, näkse ja krõpse ning reede õhtupoolikuks toodi töötajatele isegi kohale veini ja muid kergemaid alkohoolseid jooke.
Milline töökesk- ja õhkkond! Muidugi ka kõik muu tehnika, mis ühe korraliku köögi varustusse kuulub.
Fotode ja videote tegemine oli seal küll rangelt keelatud, seega seda kogemust pildis edasi anda ei saa aga emotsionaalselt, noh, pisut kadedaks teeb. See teadmine, et tööandja sinust nii hoolib ja töötajatale on loodud kõik mugavused, puhketoad, mängusaalid, köögid ja kõige lõpuks ka väga hea palk – seda just väga tihti ei kohta.
Käisime ka Navy Pieril, mis on kohalik lõbustuspark. Vaateratas, millelt näeb suuremat osa Chicago panoraami ja muidugi minu lemmik – “kosmosereis”, kus seikled, silmaklapid peas, mööda “kosmost”, üles-alla ja paremale-vasakule… Kord peaaegu kaaluta olekus üles tõustes ja siis kaaluta olekus langedes.
Samuti käisime laevakruiisil, mis lookles läbi Chicago ja oli tõesti huvitav, sest giid oli professionaalne ja sai nähtud-kuuldud nii mõndagi huvitavat. Mitte nagu “vanainimese” kruiis, vaid tõesti, palju huvitavaid fakte. Nagu näiteks, et Chicago ülikallites kõrghoonete rajoonides, kus kõrguvad 70-110 korruselised majad, on suudetud säilitada ka paar (!) kahekordset ridaelamut… Ja vähe sellest, need ridaelamud paiknevad veel ka jõe kaldal, kus roostikus krooksuvad konnad ja pesitsevad linnud… Ilm oli väga ilus ja soe. Idüll.
Reisi I päev
Alguspunktiks Chicago, oli meie esimeseks peatuseks Memphis — või pigem selle äärelinn Olive Branch, mis osutus päris kenaks kohakeseks.
Tee peale jäi kahtlemata üks huvitavamaid vaatamisväärsusi ehk Mississippi jõgi, kuhu kastsime kohustulikus korras ka varbad sisse. Mississippi jõe vesi oli üllatavalt soe, võrreldav mõne väiksema järve veetemperatuuriga keset südasuve. Muidugi, ka õues oli soe, ikka oma 30 kraadi Celsiust, kuid niivõrd suure jõe veetemperatuur oli üllatus – pakun, et see võis olla 25-26 kraadi, võib-olla enamgi.
Väga sügavale ei riskinud varbaid sisse kasta, kuna kodutöö oli alligaatorite osas tegemata – Mississippi jões on nad igatahes olemas – aga kus see piir täpsemalt jookseb – ei teadnud. Väiksemaid peatuseid tegime teekonnal veelgi, aga kõike ei suuda meenutada ega ka loetleda.
Hotelliks oli seekord täiesti adekvaatne, meeldiva interjööriga ööbimiskoht, kuigi USA puhul tuleb alati meeles pidada tõsiasja, et fotod on hotellidest (näiteks kodulehel) tehtud enamasti kohe pärast valmimist, ja neidsamu fotosid presenteeritakse veel järgmised 20 aastat. Nagu ostaks uue auto ja seda 20 aastat hiljem müüma hakates, näitaks fotosid sellest päevast, kui auto sai ostetud. Seekord vastasid õnneks fotod tegelikkusele ja hotell sai hindeks “väga hea”.
Niivisi läbisime neli osariiki – Kentucky, Missouri, Arkansas jaTennessee.
Reisi I päev
Järgmisel hommikul võtsime suuna New Orleansi peale, mis on ühe lõunapoolseima osariigi, Louisiana, keskuseks.
Teel New Orleansi sai läbitud ka kunagine maailma pikim sild, mis kulgeb üle Pontchartraini järve – 24 miili ehk 38,6 km. Et selle silla pikkusest aru saada, tuleb lihtsalt ette kujutleda 40 km teelõiku – ja see kõik on üks sild, ilma ühegi maamärgita. Nagu sõita autoga Tallinnas, Laagrist läbi kesklinna Viimsi neeme tippu – ja ikka jääks veel 6 kilomeetrit sõita.
Kogemuse mõttes oli see huvitav, aga tehniliselt mitte nii tore, kuna silla betoonplokkide liited olid üsna rohmakad ja autojuhina mõtled sa nii pikal reisil ikka rehvide, vedrustuse jms asjade peale – 40 km pikkuse silla keskel autoga hätta jäämine ei oleks kindlasti ei lõbus ega ka odav kogemus.
Silla ületasime siiski õnnelikult. Lisaks sööbisid mällu ka vaated New Orleansile, mis sillalt paistma hakkasid.
New Orleansi võtsime suuresti ette kahel põhjusel – see on üks lõunapoolsemaid USA suurlinnasid ning seal on ka säilinud USA-s üsna haruldane trammiliiklus.
Ilmselt teate isegi, et Californias ja San Franciscos liiguvad veel vanad trammid, aga ehk tuleb teilegi üllatuseks, et samasugused trammid liiguvad ka New Orleansis.
Vaatasime üle sajandivanuse trammi ning saime seda ka oma käega katsuda. Ma armastan, kui on võimalik ajaloolisi asju oma käega katsuda. Mitte nagu muuseumis, kus vaatamisväärsus asub paksu klaasi taga või köiega eraldatud alas.
Bensiini hankisime Shelli jaamades, mis tähistas odavaimat kütust kogu USA-s (2022. aasta suvel ($2.95/gallon)). Seejärel võtsime kursi Mobil’i poole, mis on üks keskmise suurusega linnake Alabama osariigis.
Sõidu marsruudi valisime läbi Gulfporti linnakese, mis tähendab, et suur osa sõidust kulges mööda Mehhiko lahe kallast.
Kirjutades selgub, et blogis kõike kirjeldada ja meenutada on pahatihti võimatu, kuna suur osa reisist jääb meelde vaid lihtsalt hetkeliste mälupiltidena ja kõik nüansid ei meenu parimagi tahtmise juures niikuinii. Seejärel seda lõpuks kõike usutavalt ja uuesti järjekorda panna on sageli võimatu ja kõik ei meenu niikuinii.
Ma ei pea reisidel kunagi päevikut ja kogu reisimõtted panen kirja hiljem, kodus tugitoolis istudes.
Kõik see, mis juhtub autoreisil ja kahe nädala jooksul 6500 km läbides, on lihtsalt meeletu kogus emotsioone ja tegemisi, arvestades, et me ei lebota päevade viisi rannaliival, vaid sõidame autoga läbi mitmeid osariike, teeme kümneid peatuseid ja suhtleme igapäevaselt kümnete inimestega.
Ühe lihtsaima näitena tegime “kuskil” (asukoht teadmata) peatuse kohalikus Walmartis, mis on USA suur jaemüügikett.
Ilmselt teavad eestlased neid legende, kus teksapaar maksab USA-s 20 dollarit ja firmatossud 30 dollarit. Ja vähemasti Walmartis see täpselt nii oligi — ei olegi legend.
Levi’s teksased maksidki $23 paar ja sealjuures made in USA. 10 paari Nike’i sokke $9.99.
Vaatad neid hindu ja mõtled, et tollimaksud ei ole ju 300%? Või miks maksab meil teksapaar 99 eurot? Kust saab Eestis paari Nike’i sokke 1 euro eest?
New Orleansi ja Mobile’i vahel oli paar tunnelit ja maksuputkat, eriti just üle sildade sõites (ja neid sildasid oli seal palju), kuid vaated Mehhiko lahele olid omaette vaatamisväärsus, ning minule muidugi ka ka järjekordne maamärk – oleme välja jõundud Mehhiko lahe äärde!
Long Beachil peatasime auto otse Mehhiko lahe ääres ning mööda kuu valgustatud kilomeetrist imeilusat liivariba läksime ka Mehhiko lahte uudistama.
Siiani on see mälupilt silme ees – Mehhiko laht säravas kuuvalguses silmapiiril sillerdamas, pehme, valge liiv jalge all, lained randa sahisemas… Täielik vaikus ja ainult merekohin, ning mitte ühtegi teist inimest kilomeetrite pikkusel rannaribal…
Selle idülli nautimiseks võtsime pool tunnikest, ja see oli üks meeldejäävamaid hetki reisist.
On hea tunne teha kodus plaan ja panna “märk” Mehhiko lahe rannale maha, seejärel jõuda Chicagosse ja Mehhiko lahe äärde just täpselt sinnasamasse punkti. Ere kuu taevas ja tähed lahe kohal siramas. Vesi oli meeldivalt soe, ehk umbes 25 kraadi, õhk aga 27-28 kraadi. Sellised hetked loevad ja sööbivad mällu.
Edasi liikusime Mobile’i poole, kus oli ootamas Hiltoni hotell.
Hilisõhtul hotelli juurde jõudes ja autost väljudes lõi vastu niisk ja kuum troopiline õhk. Tsikaadid kõvahäälselt siristamas, igasugu putukad ja mutukad, sealhulgas kahjuks ka sääsed, usinalt ringi lendamas. Palmid ümberringi – kui poleks teadnud, arvanuks, et tegemist on Vietnamiga.
Kuna Mobile ei ole mingi suurlinn, kus hotellide hulgas meeletu konkurents oleks, siis oli ka selle hotelli tase üsna keskpärane.
Üllatavad olid näiteks asjaolud, et terve hotelli peale ei leidunud ühtegi veinipudeliavajat ja ujula kohta, mis oli kella kümnest kinni (saabusime hiljem), öeldi lihtsalt vastuvõtust, et kui kinni, siis kinni.
Noh, kui kinni, siis kinni, me ujusime juba Mehhiko lahes ka ja veini võib avada ka järgmises hotellis. Vaade aknast oli küll trööstitu (kiirteele), kuigi palusime võimalusel “vaatega” tuba ja seda juba nädalaid ette. Võib-olla peeti seal kiirtee-vaadet paremaks kui järvedega ala hotelli teises suunas, kes teab.
Sel päeval läbisime Mississippi, Lousiana ja Alabama osariigid.
Järgmisel hommikul tegime väljasõidu Point Preserve loodusparki, mis mõningase Google Mapsi eksituse tõttu kujunes isegi huvitavamaks ja pikemaks jalutuskäiguks, kui oli planeeritud. Nimelt eksisime suuremalt teelt mahakeeramisel teelõiguga ning parkisime auto Mobile’i lahest kaugemalte, kui algselt planeeritud.
Küll aga tegime pikema jalutuskäigu läbi metsa, mis ei jäänud sugugi alla keskmisele džunglile. Džunglites olen ma varemgi käinud, seega võin liialdamata öelda, et sarnasused olid silmnähtavad.
Ei puudunud sealt ka hoiatused alligaatorite suhtes, nägime peopesasuuruseid tsikaate ja ka peopesasuuruseid ämblikke. Huvitavad olid “männiokkad”, mille okaste pikkuseks oli 30-40 cm. Mälestuseks sai ka mõned Eestisse kaasa võetud. Mis puudega tegemist oli, ei oska öelda, kuid meenutasid Eesti mände.
Ka ilm oli džunglile kohane – niiske ja väga kuum, kindlasti üle 30 kraadi Celsiust. Matkarada lahe kaldale võis olla ca 1,5 km pikk ja väga hästi hooldatud – läbi soise ala liikudes laudteed, kuivemal pinnasel mõnus jalgrada. Lummav on aga see loodus seal ümber – see on midagi sellist, mida Eestis kogeda ei saa. Puude küljes ripuvad allapoole kümneid meetreid vääte ja samblikke, puud ise on 30-40 meetri kõrgused ja ümbermõõdult väga suured; tuhanded tsikaadid siristavad, ruumeetrisuurused ämblikuvõrgud siin-seal ja alligaatorisildid ohu eest hoiatamas…
Jalgrada viis lõpuks välja Mobile’i lahe äärde, mis oli väga kena ja valge liivarannaga, kuid sealgi olid väljas sildid alligaatoriohust.
Ma ei ole küll suur krokodilliteadlane, aga minu teada alligaatorid lahtedes ei ela. Võimalik, et soise maastiku eripära ja lahte suubuvate ohtrate väikeste jõgede ning ka ühe suurema, Blakeley jõe tõttu, on sinna lahte siiski mõni isend sattunud.
Seega tegime vees ainult kiire nabani märjakskastmise – endal videopildid silme eest läbi käimas, kuidas krokodillid vee äärde jooma tulevaid loomi välkkiirelt kalda servalt vette tõmbavad.
Edasi võtsime suuna Spartanburgile, kuhu oli planeeritud ka järgmine majutuskoht. “Lõikasime” ka Florida nurka, et ka selle läbitud osariikide sisse “ära mahutada”.
Floridaga juhtus aga selline äpardus, et osariikide piiril, kus teed on väiksema tähistusega, puuduvad sageli osariigi tähistused. Mingil hetkel kadus mobiililevi ja internet ning Google Maps hangus lihtsalt ära. Väiksematel teedel ei ole ka vaeva nähtud teeviitade või muude tähistavate liiklusmärkidega, seega sõitsime lihtsalt tunde järgi, põhja poole.
Mingil hetkel tekkis ikagi kahtlus, et kas sõit läheb ikka õiges suunas ja peatasime auto väikesel külavaheteel, kus kaks talumeest maantee ääres traktoriga toimetasid.
Mehed seiskasid traktorimootori ja toimus põgus vestlus teemal “kas me oleme Floridas?”. Isa ja poeg – kes nad seal olid – vahetasid kahtlevalt pilke ja vastasid, et ja-jah, on küll Florida. Et miks te küsite?
Imestus võis seisneda ka selles, et rendiautol oli Florida numbrimärk – “Florida – Sunshine State”.
Nii et ka Florida oli ametlikult läbitud.
Kuna otse tee peale jä kai Atlanta, siis ei näinud põhjust sealt mööda sõita, kuigi mingit suuremat peatust sellesse linna me ei planeerinud.
Linn on tohutult suur, kust ei puudu neljal-viiel tasandil ja viie-kuue sõidureaga sillad ja viaduktid, kus Google Maps pidevalt kinni jookseb ja mahasõitudel valeinfot jagab. See muutus linnast väljapääsu otsimise üsna väsitavaks. Ühel hetkel jõudsime lausa getosse, kõige “madalamale korrusele”, Google Maps täiesti hangunud ja suvalisi teid pidi, kus majade aknad on laudadega kinni löödud ning inimesed sildade all tünnides sooja tekitamiseks prügi põletavad ja iga mööduvat autot pilkudega puurivad. See oli piisavalt sürreaalne kogemus, et nautida tagasi maanteele jõudmist.
Spartanburgis broneerisime hotelli, mis oli alles üsna hiljuti avatud – Four Points by Sheraton.
Parkla suur ja avar, eredalt valgustatud (saabumine nagu ikka, hilisõhtul). Fuajeesse sisenedes tekkis esimesel sekundil wow! efekt – milline puhtus ja avarus! Ilmselt kõrgeima laega fuajee, mida vähemasti mina oma reisidel näinud olen – ei vähem ega rohkem, kui 6. korruse kõrgusel, sest just nii palju korruseid oli hoonel, mida ühendas suur sisekatus ja üliavar lobby. (Üks väheseid hotelle, kus ma veel nii kõrget fuajeelage olen kohanud, oli Minskis, Buta hotellis. Kusjuures, Buta hotellis läbis seda kuute korrust üks ja ainus lühter, mis on ilmselt maailma kõrgeim).
Vastuvõtuadministraator oli ääretult lahke ning kohe ilmnes ka fantastiline suhtumine klientidesse.
Siseujula oli jällegi kahjuks juba kinni, sest saabumine oli hiline. Küsisin igaks juhuks siiski administraatorilt, kas on mingi võimalus ujula kasutamiseks.
“Jah, ikka saab, ei ole probleemi, me teeme teile ukse lahti!”, kõlas vastus. Kas teil veinipudelivajat on?
“Jah, ikka leiame, lähen kohe vaatan baarist!” – minuti pärast oli administraaor veinipudelivajaga tagasi.
‘Kas oleks võimalik saada tuba vaatega “sisehotelli””?
“Jah, ikka saab, oodake üks moment”.
Uksekaardid käes, andsin delikaatselt teenidajale ka väikese kümnedollarilise tipi. Lahkuse ja erakordselt sõbraliku teeninduse eest. Sellel reisil kohtasime sellist teenindust esmakordselt.
Ja vist ka esimene kord Ameerikas, kus teenindaja selle sama viisakalt ja naeratuse saatel tagasi lükkas ning ütles, et ta pole midagi teinud, et tippi väärida. Et see olevat lihtsalt tema töö. Vot selline hotell ja sellised töötajad!
Seejärel läksime siseujulat vaatama. Ja ega sealgi midagi vähemat ei olnud, kui luksus. Riiulitel kümned saunalinad, dušid ning valamud. Muusika mängib, bassein on üsna suur, vesi on kirgas ja see kõik on privaatne.
Hotellis oli veel ka väga korralikult sisustatud jõusaal – väga stiilne ja luksuslik (iseavanevad uksed, joogitopsid, vesi sidrunilõiguga klaaskannus) ning hommikusööki pakuti restoranis väga soliidsetelt diivanitelt.
Ühesõnaga, minu üks parimaid hotellikogemusi, kusjuures tegemist ei olnud sugugi mitte viietärnihotelli ega ka teab mis röögatu hinnaklassiga, kuigi ka mitte just kõige odavama hinnaklassiga hotell. Kuid ometi midagi sellist, mis sulle meelde jääb, ja seda väga, väga heas mõttes.
Ees oli ootamas Washington. Valge Maja, Kapitoolium ja muud must-see kohad.
Washingtonis hämmastasid mind sellised nüansid: esiteks, Valge Maja ees võis täiesti avalikult ja vabalt oma meelt avaldada, ühel protestijal oli selleks seal lausa oma elamine kaasas – telk ja puha. Ma ei ole kindel, kas näiteks Toompea platsil see võimalik oleks. Võiks kunagi ehk isegi proovida. Kuigi ma ei tea hetkel, mille vastu protesteerida.
Selle Valge Maja ees protesteerimisega seoses meenus mulle ka üks anekdoot Nõukogude ajast, kus Nixon ja Brežnev vestlesid demokraatia teemadel.
Nixon ütles :”Meil on demokraatia. Igaüks võib Valge Maja ees öelda, et maha Nixon ja temaga ei juhtu mitte midagi!”.
Brežnev vastas: “Ka meil on demokraatia. Igaüks võib minna Punasele Väljakule ja öelda, maha Nixon! Ja temaga ei juhtu mitte midagi!”.
Teine huvitav, kuid valusam vabaduse ja demokraatia ilming oli samuti Washingtoni kohtuhoone ees olev telk, mis oli seal teisel põhjusel.
Legendi järgi jäi üks mees (väidetavalt valeotsuse tõtttu) süüdimõistva kohtuotsuse järel kodutuks. Kuna mehel ei olnud pärast kohtuotsust enam kodu, ostis ta telgi ja paigaldas selle sõna otseses mõttes, protesti märgiks, kohtuhoone ette. Ja nii elab ta seal juba kuid ja kuid ning nagu demokraatlikule riigile kohane, siis keegi teda sealt ära ka ei aja.
Üldiselt oli aga Washington puhas ja kena linn, üllatuslikult oli kuniganna Elizabethi surma puhul kogu Washington täis Inglismaa lippe ja lipukesi – neid oli seal ikka tuhandeid ja tuhandeid.
Kapitoolium oli küll kahjuks remondis, kaetud suuremas osas tellingute ja kiledega, kuid vähemasti tõstsime jala ikkagi Kapitooliumi trepile.
Üsna üllatav seik oli, et jalgrattateed olid Washingotnis mitte tee äärtes, vaid tee keskel eraldatud alal. Ja muidugi mitte punaseks värvitud, nagu see Tallinnas kombeks on, vaid täiesti tavaline, hall asfaltkate. Ja ammugi ei ole seal jalgarattateid võetud autojuhtide arvelt, vaid seda on tehtud väga osavalt – ilma et keegi milleski kaotaks.
Vaadates neid Tallinna Linnavalitsuse tehtud amatöörlikke teedekitsendusi ja suisa ohtlikke teemärgistusi, siis jääb üle ainult Tallinna Linnavalitsusele uusi ja pädevaid ametnikke soovida, kes igale poole punast värvi maha ei laota ja kes suudaksid ka adekvaatselt liiklust korraldada.
Mis veel tundus USA-s inimsõbralik – ei olnud sugugi nii, et kõik parklad ja peatumiskohad oleks olnud sõiduautodele tasulised, nagu see suures osas Eestis kombeks on, vaid paljudes suuremates avalikes parklates on parkimine sõiduautodele tasuta.
Sõidad näiteks randa, seal on ülisuur ja avar parkla, prügikastid, WC-d, tasuta joogivee kohad – ja see kõik on tasuta. Ei mingeid parkimiskellasid või tasulist parkimist. Lähed ja puhkad, naudid loodust või mereranda. Samuti puuduvad parkimistasud kaubanduskeskuste ja kaupluste parklates.
Võrreldes Eestiga (Tallinnaga), kus iga suvaline parkla, millel puudub isegi teekate ja mis on kohati mingi porimülgas, on maha müüdud mõnele parkimisteenusega äritsevale firmale, on tunda seal inimeste eest hoolitsemist – vähemasti, mis puudutab inimeste vaba aega, kaubanduskeskuseid ja puhkevõimalusi.
See on tegelikult suur asi – sõidad autoga parki, puhkealale või randa, ja ei pea muretsema, et parkimiskontrolör hiilib kuskil puu taga ja passib peale, et saaks sulle hilinemise eest trahvi ära väänata.
Lisaks puuduvad USA maanteedel kiiruskaamerad, mis Eesti ametnikele nii armsad on – Eestis lihtsalt kumab igalt poolt läbi, et vaja on trahvida, trahvida ja trahvida ja trahvida. Ja riik on veel selle üle uhke – kiiruskaameratele vahelejääjaid presenteeritakse nagu riigi suurt võitu “pättide” üle.
USA-s on riigikassa täitmiseks ilmselt muud ja inimlikumad meetodid, aga vähemasti turistina jääb seal küll tunne, et riik ei soovi sinu arvelt rikastuda – mida ei saa kuidagi Eesti kohta öelda.
Ca 7000 km reisi jooksul jäi silma seekord neli politseiautot, ja mitte kuskil põõsas, vaid kahe tee vahel, väga kaugelt nähtavad. Mitte ühtegi kiiruskaamerat. Ja liiklus toimis ideaalselt.
Kogu minu teekonna jooksul oli minu ainus nurin mõnikord liikluspiirangute kohta teetööde alal, kus tegelikut ei toimunud mingeid teetöid.
Aga mitte kordagi ei tundnud impulssi kaasliiklejate peale nuriseda. Kuidas saab terve USA kiiruskaamerateta hakkama (linnadest väljaspool), aga väike Eesti ei saa?
Üldjuhul on USA kiirteedel sõitmine väga rahulik ja tundub turvaline, sest enamasti on kaks sõidurida ühes suunas ja kaks sõidurida teises suunas ja nende vahel on 50-100 meetri laiune mururiba. Ülemääraseid kihutajaid väga ei kohta, ehk mõned üksikjuhtumid, kuigi väga tavaline on kuni +10 miili tunnis (+16 km/h) kiiruseületamine.
Eesti liiklusametnikele muidugi õudusunenägu, eriti kiiruskaamerate “spetsialistidele”, aga seal riigis sellele rahateenimise vaatevinklist ei mõelda. Uskumatu, aga isegi Ameerikas ei mõtle kõik mitte rahast. Ja kõik toimib.
Liiklus toimib kiirteedel (põhimaanteedel) nagu Saksamaal kiirteedel – aeglasemad sõidukid sõidavad paremas reas, kiiremad vasakus. Möödasõiduks kasutad vasakut sõidurada, kuid pärast möödasõitu võtad paremasse ritta tagasi. Aga mitte väga kiirelt, vaid jätad tagumisele autole ikka piisavalt ruumi, et ta sinu manöövrit ohtlikuks ei peaks. Asi töötab ja tundub tõesti turvaline, sest see on kirjutamata reegel, mida kõik täidavad.
Ei tasu unustada, et kui näete tee ääres vilkuvate tuledega politseiautot, siis ei tohi temast mööduda lähemalt, kui teisest reast (kiirteedel) ja kohalikul teel mitte kiiremini kui 20 mph. Ehk väga, väga aeglaselt.
Koolibussist ei tohi aga üldse mööduda, kui tal vilguvad punased tulevad. Ei päri- ega vastasuunavööndis.
Kogu teekonna ulatuses jäi silma kaks avariid, millest üks oli lihtsalt pisut muljutud sõiduauto, kuid teine õnnetus kahjuks enam nii kerge ei olnud – üks veoauto oli teisele tagant sisse sõitnud ja tagumise rekka juht viidi ilmselgelt minema laibakotis, kuna rekka kabiinist oli järel poole meetri laiune kabiiniosa.
Aga arvestades kiirteede kiiruseid, liikluse tohutut intensiivsust ja läbitud kilomeetreid, tundus olukord siiski üsna turvaline olevat. Mingit suurt ohtu või ärevust USA kiirteedel sõites kindlasti ei tunneta.
Minu käsutuses olev auto tundus esmapilgul olevat mõnusalt suur ja juhikoht üsna kõrge (Jeep Grand Cherokee), aga kui jõuad bensiinijaama, tangid autot ja vaatad samal ajal ümbritsevaid sõidukeid, siis tundus see Jeep Cherokee olevat mõnusalt väike ja nunnu, koduperenaise poeauto.
6-liitriste mootorite ja vihmaveetoru mõõtmetes sumbutiotstega RAM-id, Tahoed, Navigatorid ja ümberehitatud maasturid ümberringi… Näiteks Eestis väga populaarne ja arvatavalt suur Land Cruiser (paar korda oli neid seal näha), mõjusid sealsete autode kõrval ikka väga, väga väikestena.
Kuigi kütusehinnad on tõusnud ka USA-s, siis autopargile see veel mõju avaldanud ei ole.
Üks asi, mis mulle silma jäi – minu üks autodest, esimese põlvkonna Aygo, oleks seal riigis ilmselget ülieriline auto, sest sellises suurusklassis autosid (0,98L mootor), ei hakanud terve reisi jooksul silma mitte ühtegi. Ei linnas, ei maanteel. Kõige väiksem auto, mida õnnestus kahe nädala jooksul näha, oli Kia Soul.
Edasi liikusime New-Yorgi poole.