PHU QUOC
Phu Quoc, Vietnam – kolmas osa
Päev 7
Pikkade varrukatega pluus, päikeseprillid, tolmumask, kiiver, kindad, teksased. Aitab päikesest.
Esiteks pole päike Vietnamis tipptunnil (UV index 11+, Extreme) päris see mis Eestis – või isegi mitte Hispaanias – ja teiseks, mul ei ole mingit omaette eesmärki pruuniks saada. Vähemasti ei tulnud ma selleks siia.
Kusjuures, selline “riietumisstiil” on Vietnamis päris tavaline standardvarustus ka kohalike hulgas, eriti just võrriga sõitjate seas. Nii päikese kui ka tolmu kaitseks. Mitte ühtegi katmata kehaosa.
Vahetasin täna ka hotelli – vahelduse ja ka kokkuhoiu mõttes.
Hotell “Sun Sea”, mis tundus Bookingu piltidelt päris kobe olevat. Kaks tärni, $20 tuba.
See oli nüüd üks nendest hotellidest, mille pildid Bookingus ja reaalsuses sugugi kokku ei lähe. Minu elus üldse esimene kord, kui ma Bookingust tellides hotelliga alt läksin.
Tuba haises rõskuse järele. Kümned punased sipelgad sibavad voodis, erinevad putukad põrandal, vaade aknast olematu, trellid akendel ees. Värvi koorub laest, linad pole enam esimeses nooruses, kõik on kuidagi väsinud ja nukker. Ei teki isegi tunnet, et “käib kah”.
Ma olen ööbinud väga spartalikes tingimustes – maganud madratsita puunaridel, ühistubades kitsastes ruumides ja talvel ka telgis -, aga siin ei olnud seda tunnet kohe üldse. Ei oleks jäänud sinna ka tasuta pakkumise puhul. Asi ei olegi rahas, vaid mingis seletamatus sisetundes. Lihtsalt ei suuda seal olla.
Vaatan siis nõutuses sealt hotellitoa aknast välja ja näen üle kila-kola, prügihunnikute ja majakatuste umbes kilomeeter eemal kõrgumas hotelli, nimeks “Praha”. No välja näeb küll päris soliidne.
Võtsin oma seljakoti, läksin alla vastuvõttu, andsin toavõtme tagasi ja sõitsin “Praha” poole.
Hoopis teine asi! Soliidne fuajee, kena maja – isegi kaks. Töötajad räägivad ka natukene inglise keelt. Bassein hoovis, lamamistoolid, rätikud, lisaks portjee.
Nagu päris. Ja hind (910 000 VND toa eest) tundus vastuvõetav. Hommikusöök ka veel hinnas.
Igaks juhuks – kerge pettumus veerandtunnitagusest kogemusest värskelt meeles -, küsisin võimalust tuba näha.
Seda ka lahkelt pakuti – uksehoidja viis mu “tagumisse” majja, ja näitas mulle tuba. Esimese sekundiga üle lävepaku vaadates oli selge, et selle toa ma võtan. Kahtlemata oli see väga hea hinna-kvaliteedisuhtega hotell.
Asjad tuppa ja läksin linna peale söögikohta otsima. Leidsin sellise koha nagu “Chicken Rice” ja see oli üks päris meeldiv kohake, väga soodsate hindadega (kiir)söögikoht, kust sai toitu ja jooke ka kaasa osta. Kana riisiga maksis 50 000 VND. Täiesti söödav. Minusugusele, rumalale eurooplasele, leiti kuskilt ka plastlusikas, sest üldiselt käib Vietnamis söömine söögipulkadega ja see oli selline päris “kohalik” söögikoht.
Käisin sel päeval veel päris palju jalgsi ringi, uurisin kohalikke kaupluseid, nende sisu ja kaubavalikut, käisin paaris muuseumis ja kolasin lihtsalt ringi. Kuidagi väga mõnus oli, kuigi endiselt oli raske harjuda selle tohutu prügi ja räpakusega, mis seal tänavatel valitseb. Samuti on päris koomiline vaadata, kuidas vietnamlased söövad väljas, istudes plastmassist lastetoolides. Ongi kohe päriselt lastetoolid, ilmselt odavamad osta kui suured toolid. Lauad on samuti ilmselt lastele mõeldud.
Aga seal toolides istuvad täiskasvanud inimesed ja sealjuures täiesti edukalt. Kui neist mööda lähed, ulatuvad nende peanupud sulle vaevalt nabani.
Õhtul kell kuus, kui päike loojub, läheb poole tunniga pimedaks ning siis näeb ka saare “ööelu”. Ütleme nii, et “ööelu” tähendab seda, et tänavatele jäävad ainult noored ja kõik tänavamüügiplatsid, kauplused ja poekesed pannakse kinni. Ja kuigi see õhtune linnake on samuti huvitav, otsustasin tagasi hotelli kobida.
Sääsed ilmusid välja ja nagu väikesed vastikud vampiirid, tunnevad ohjeldamatut vajadust sind hammustada. Sääske oma käevarrel verd imemas nähes meenus mulle millegipärast Hendrik (Relve), kes Uus-Guineal korraga nii malaaria kui Dengue palaviku sai. See viimane on kohati veel hullem kui malaaria. Ja sellele pole ei vaktsiini ega ka ravi olemas.
Läksin tagasi hotelli. Üleolevalt asjatuid riske võtta pole ka mõtet. Õhtune dušš ja pikem telerivaatamine, tellisin veel toitu numbrituppa ning kobisin hilisõhtul magama.
Päev 8
Täna algab teekond Kambodža poole. See on minu jaoks üks huvitavamaid ja salapärasemaid riike. Nii kauge, nii kättesaamatu.
Kui sa istud Tallinnas, oma kodus ja vaatad riike kaardilt ja loed nende riikide ajalugu, nagu näiteks Kambodža… Tundub ta pigem nagu salapärane.
Sellest erilisemad on mulle ehk ainult Bhutan, Amazonase jõgikond ja Paapua Uus-Guinea. Ning muidugi Galapagose saared. No eks neid eksootilisi sihtkohtasid ole veelgi, aga minu jaoks just need on kõige erilisemad ja plaani võetud.
Hommikul siis sadama poole teele. Sinna on oma 30 km võrriga sõitu. Aga see pole keeruline, kuna mulle on tee tuttav ja liiklemine selge.
Tee peal tegin mõned peatused, ostsin pudelivett. Kusjuures pudeliveega meenub mulle selline lugu: kui ma esimest korda poodi vett ostma läksin, tegin algajale turistile omase vea ja küsisin, kui palju pudel vett maksab. Müüja vaatab mind paar sekundit ja ütleb, et 12 000 VND. Hmmm… see on ju hea hind – võtsin kaks pudelit.
Mõned päevad hiljem, kui ma sinna kauplusesse uuesti läksin ja kaks pudelit vett letti panin ilma midagi küsimata, tuli kahe pudeli hinnaks 16 000 VND. Ja selline hind jäigi olema. Pudeli hind oligi tegelikult 8000 VND… Aga noh, rumalale turistile võib seda ka väheke kallimalt müüa. Mulle muidugi need mõned sendid probleeme ei tekita aga neile on iga sent raha.
Edaspidi teadsin, et pole mõtet hinda küsidagi, vaid teha enesekindel nägu pähe ja kaup letile tõsta. Hinnasilte seal väljas ei ole, seetõttu on kauba hind lihtsalt selline nagu ta parasjagu on. Näo järgi.
Pudelivesi on Vietnamis eurooplasele ikkagi odav igatepidi, aga tasub jälgida, kust seda osta. Mitte tänavalt, mis päikese käes seisavad, vaid siseruumidest. Päike ja plast ei lähe kuidagi kokku.
Sadamas selgus, et lähim väljumine on Phu Quoc Express 6 laev. Pileti saab ainult passi ja viisaga.
Võrri jätsin kohaliku kohvikupidaja juurde hoiule, 10 000 VND ööpäev. Lükkadki võrri lihtsalt kuhugi kohvikulaudade vahele, kus ruumi parasjagu on. Vastu sain paberilehe võrri numbriga.
Ma olen õppinud juba ka kohalikega suhtlema. Mitte küll vietnami keeles, aga mingil omapärasel, kohaliku vietnamlase ja turisti segakeeles. Kätega, sõrmedega, miimikaga. Sobiliku rahatähe näitamisega. Paned selle kõik õiges järjekorras kokku ja süsteem toimib nagu õlitatult. Umbes nagu kurttumm oleks – aga saavad ju nemadki hakkama?
Inglise keelt oskavad väga vähesed, selle keele peale Vietnamis väga loota ei tasu. Isegi hotellides ei pruugi inglise keele oskajaid olla. Laevapilet maksis 230 000 VND.
Laev oli väga mugav ja kiire katamaraan. Ei mingit loksumist. Suured TV-d salongis, pakuti tasuta pudelivett ning võimalust tekile minna.
Kaks tundi sõitu ja olingi mandril, Ha Tieni nimelises linnas. Mingit eeltööd polnud teinud, midagi ei broneerinud, midagi ei uurinud. Lihtsalt läksin, täiesti lampi. Vietnam on ju siiski odav ja kui sul on teadmine, et sa peavarjuta ei jää ja süüa ka saad, siis pole ju küsimust, kus sa ööbid või parasjagu oled.
Või siiski – ühte kohta ma küll teadsin, see oli kohalik baar Oasis, mille omanik on inglane. Asub enam-vähem River hotelli taga. See oli siis nagu pidepunkt Ha Tienis.
Ha Tien on klassikaline Vietnami linn, kümnete väikeste hotellide, vaesuse ja iseloomuliku räpakusega. Aga nagu ikka, ka väga sõbralike inimestega. Lapsed istuvad tänavatel, toimetavad seal midagi ja kui sa neist möödud, siis nad ülirõõmsalt ja siiralt lehvitavad kätega ja hüüavad – hello! helllooooo! Nad on nii rõõmsad! Näod säravad, valged hambad säravad vastu…
No ei käi seal agulites ilmselt just palju valgeid turiste. Läksin sadamast Ha Tieni jala, suvalisi teid pidi, eks ma eksisin seal kohati kuhugi agulisse ikka vahepeal ära. Aga et ma oleks ennast kuidagi tundnud ebaturvaliselt – seda mitte kordagi! Ma ei kardakski pigem nagu kallaletungi, sest ma oskan enda eest seista, vaid pigem nagu “kotijookse” vms. Aga ei, midagi sellist mina Vietnamis ei kohanud.
Astusin kõigepealt sisse River Hotelli, kuid see oli kahjuks täis bookitud. Mis pole ka ime, see oli ainuke korralikum hotell kogu linnas. Vaatega jõele ja üldse, igatepidi korralik. Näiteks erinevate riikide lipud maja ees lehvimas – see on seal juba kõva tase.
Sammusin edasi, käisin kohalikus palvemajas või mis-iganes-nimi sellel oli ja turgudel, mis peamiselt olid küll kalaturud. Aga müüdi näiteks ka viis minutit tagasi kahekorra väänatud kaelaga kanasid ja kukkesid. Koos sulgedega. Samal ajal hoidsin silma peal ka hotellidel, neid oli seal iga nurga peal.
Astusin sisse järgmisse, täiesti suvalisse hotelli, sest vastuvõtulett oli tänavale avatud.
“Tere. Kas teil tuba on?”.
“Jah, on. 8 dollarit”.
“Palun, kas ma saaksin seda näha?”.
Kogu jutuajamine käib nagu ikka – kurttummade keeles. Inglise keelt ei tunta.
Teenindaja viib mu numbrituba vaatama.
Ma ei ole elus, mitte kunagi, kõikidest võimalikest hotellidest, mägimajakestest ja hostelistest ja öömajadest ja Airbnb majutustest kokku näinud viletsamat, kehvemat – otse öeldes, hullemat – numbrituba kui see. See oli ikka paras vaesuse etalon.
Ma ei ole kunagi luksust ihalenud ega seda taga ajanud, aga teatud minimaalsed ootused on ikka.
See oli ilmselt kuuekümnendatest pärit hoone väikeste koridoride ja veel väiksemate tubadega. Ventilaator laes, konditsioneer ei tööta.
Käterätikuid oli ilmselt kasutatud vahepeal ka põrandapesulappidena, sest need olid plekilised ja jubedalt karedad. Sipelgad voodis, putukad laes ja põrandal, ämblikud koos oma võrkudega igas nurgas… Aken umbes A4 paberilehe suurune, ja mitte tavaklaasiga, vaid pleksiklaasist. Mitteavatav, läbipaistmatu.
Ainus valgusallikas oli sinakas luminofoortorulamp, mis päris kenasti väreles ja silmadele valus vaadata oli. Üks väike seinalamp oli samuti, aga see ei töötanud.
Ventilaator laes oli pärit ilmselt Vietnami – USA sõja päevilt, linad ja tekikott ilmselt samuti, voodist rääkimata. Külmikul suutsin tuvastada tootmisaasta 1993. See oli tumekollaseks pleekinud. Mitte päikesest – sest päikest ega päevavalgust tuppa ei ole kunagi paistnudki -, vaid luminofoorlambist.
Selle toa ma võtan! Kahtlemata!
Ma tõesti tahtsin kogeda midagi erilist. Seda, ilmselt kõige odavamat hotelli seal linnas. Võimalik muidugi, et sellest on ka veel odavamaid seal linnas olemas, aga ma tahtsin juba seljakoti nurka visata ja enam hullemale toale väga ei lootnud.
Läksin Oasisesse sööma ja kolasin mööda linna veel tükk aega ringi, kuni päris servani välja. See agulielu oli mõnus ja ehe Vietnam, ei midagi ilustatud ega turistidele suunatut.
Ei käinud ma seal hotellis duši all ega kasutanud ka neid käterätikuid, aga magasin siiski riieteta ja lõppude lõpuks, see polnudki väga hull. Suurema osa sipelgaid pühkisin voodist minema ja need mõned allesjäänud põgenesid ise. Paar ämblikku laes, need olid köki-möki.
Vaatasin voodist, kuidas üks putukas põrandal väikest küpsisepurutükki meeleheitlikult kapiserva alla vedada üritas ja kustutasin tule. Uni oli tegelikult hea ja magasin nagu kott… Ma olin juba sisse elanud. Mulle tõesti meeldib siin riigis!
Päev 8
Ärkasin suhteliselt vara, nagu Vietnamis ikka. Seal ei olegi võimalik kaua magada. Päike tõuseb kell kuus, hommikul on 30 kraadi sooja. Sa oled kogu aeg “laetud”. Minule kuumus sobib.
Seadsin sammud jälle Oasis Bari poole. Täna oli ka omanik ise kohal, eile teda ei olnud ja kohalike teenindajatega väga pikalt suhelda ei saanud.
Lõpuks ometi! Inglise keel tundub Vietnamis nagu emakeel, selline mõnus kodune tunne. Imeline, kui keegi seda seal riigis puhtalt räägib. Mitte, et ma ise seda nüüd väga puhtalt räägiks, vaid omanik.
Tellisin omale inglise hommikueine (mis tähendab muna, peekonit, saia ja vorsti) ning tassi kohvi. Kohvi, muuseas, on Vietnamis väga haruldane asi ja vietnamlased üldiselt kohvi ei joo.
Hinnaks kujunes 95 000 VND. Mandri-Vietnamis on elu ikka kordades odavam, kui Phu Quocil. Ja seda isegi “turistikas”, mida Oasis tegelikult ju on.
Nagu eelneva info põhjal mulle teatavaks oli saanud, siis Kambodžasse sõidu organiseerimine käiski nagu kellavärk.
Mulle telliti kohalik vietnamlane, härra “The”, kes minu hommikusöögi ajaks kohale jõudis. Aitas mul sealsamas laua ja söögitaldriku taga korda ajada Kambodža viisapaberid ja kõik muu vajaliku. Pildi kinnitas neljast nurgast viisataotlusele klambripüstoliga. Kärab küll!
Startisime Kambodža poole, Kebi linna. Mina võrri tagaistmel, härra “The” mopeedi roolis. Väga tasakaalukas ja rahulik juht. Üritas ilmselgelt turvalise ja korraliku giidi muljet jätta, aga mind on siiski raske ära petta.
Kõik sujus ja jõudsime Vietnami piiripunkti. “The” näitas mulle, kuhu minna, mida teha. Seal on viis ametnikku, kõik toimetavad midagi. Kes lööb pitsateid, kes paneb allkirja, kes annab paberi, et sellega järgmise ametniku juurde minna ja sealt jälle mingi pitsat saada. Siis paarsada meetrit edasi ja Kambodža piiripunkt.
Viisaavaldus letti.
Tasu $35, jälle viis erinevat ametnikku sind kontrollimas, erinevaid templeid passi ja sa oledki Kambodžas! Eestlasele ei ole e-viisat vaja, saab niisama, kohapeal.
Maruäge! No ma ei tea, kas see just eluunistus on olnud, aga olla Kambodžas, see oli minu jaoks midagi väga erilist. Juba see kliima, loodus, pilvitu taevas. Ja selle riigi nimi on kuidagi eriline… Džunglid.
“The” sõidutas mind edasi Kebi linna. Seal oli mul võetud paar ööd bangalosse.
Kogu see reis võrri tagaistmel maksis $12. Kakskümmend kilomeetrit sõitu, kaks piiriületust, kolm tundi… Minu giid tegi kõik ette ja taha ära. No ei saa kuidagi kalliks pidada.
Leppisime kokku, et ta tuleb kolme päeva pärast järele ja viib mu sama raha eest tagasi Ha Tieni. Vietnamlastega kokkulepped on muidugi kõik üks suur riskibisnes, sest neil pole telefone. Ja kui ka juhtumisi on, siis pole levi. Nii et kokkulepe jäi, kolme päeva pärast, kell 10.00 siinsamas. Muuseas, ta oli üks vähestest vietnamlastest, kes rääkis väga head inglise keelt.
Üldiselt, unustage oma inglise keele oskus Vietnamis ja Kambodžas ära ja keskenduge rohkem kehakeelele ja hea õnne korral Google Translate programmile, kui just parasjagu Wi-Fi ühendust on, või mõnele muule tõlkeäpile. Internetilevi pole niikuinii – või kui on, siis ajutine ja ainult linnades. Mina rääkisin enamasti kehakeeles ja sellega sai väga hästi hakkama.
Esimene öö kohalikus bangalos. Inglasest omanik, selle olin ma eelnevalt kindlaks teinud. Väga head söögid, ilusad bangalod. Pasta Bolognese maksis $5. Külmad joogid, otse jääkuubikute vahelt, $1. Pereettevõte, nagu sealmaal suurem osa vist ongi. A/C ei olnud, TV-d ammugi mitte. Hästi lihtne, aga sellevõrra huvitavam. Väga äge kohake.
Ja mis peamine, ma sain sealt jälle võrri rentida. Üle piiri võrriga ei saa, sest võrr ei kuulu sulle ja sul pole omanikupabereid ette näidata.
Võrri rent $7 ööpäev. Mu teine võrr seisis sadamas tasuga $5 ööpäev. See, mis sadamas seisis, oli minu käsutuses kogu reisi aja, kaks nädalat.
Ma ei suuda päevagi seal piirkonnas olla ilma võrrita. See on nagu hapnik. Ma pean liikuma, liikumises olema.
Võtad võrri, käivitad ja sõidad kuhu iganes. Vabadus! Veevalaja, nagu ma ju olen.